Huvitav, kas sellest oleks kellelegi kuidagi rõõmu, kui ma ütlen, et naisepeksjad, minge persse? Ja sama hooga võiksid minna ka kõik need, kelle arust see kombes käitumine on?
Et sotside "me ei reageeri teadlikult" käitumine läheb "naisepeksu kombes-käitumisena hindamisena" kirja, ei ole vist vaja öelda.
Või on?
Mul on suht sama õudus mis Trumpi valimise järel.
Et see ongi võimalik, mis toimub.
SEE ONGI VÕIMALIK!
SEE TOIMUB!
Päriselt toimub.
Inimesed ONGI sellised, nii ONGI nende arust hea.
Ridamisi ilmub artikleid "mehed on etemad kui naised", "naised, jääme ikka naisteks", "olla naiselik ja olla õrn nõuab tänapäeval suurt julgust".
See toimubki päriselt, siinsamas Eestis.
Muidu oli mu arust iseenesestmõistetav, et naisepeks ei ole ok? Et probleemi tunnistamine on selle lahendamise esimene samm ja probleem on, kõik ju teavad seda?
Seksuaalse ahistamise osas ka arvasin, et jai, viimaks ometi räägitakse jamast, mis on mu eluaeg otsa kestnud! Toimub üleüldine vabanemine, kurat, oleks ma ometi 20 aastat tagasi aru saanud, et toimuv pole normaalne!!!
Aga ei.
Ikka arvasin inimesest liiga hästi.
Ja ma ei oska ja ma ei tea ja ma ei oska ja MISKURATTOIMUB?!
Lisaks, mine persse, Endel Talvik (juba teine jabur artikkel ta klaviatuurilt mõne kuu sees loetud, kusjuures see on tegelikult mõistlikum neist kahest, ja kuna ma teda isiklikult tean, on mul üsna täpne ettekujutus ta vaimsetest võimetest). Jah, muidugi on tal teatud määrani õigus - et solvumine on solvuja sees.
Aga kui solvava liigutuse teinul samas puudub emotsionaalne intelligents nii täielikult, et ta ei NÄE, kuidas tema käitumist tõenäoliselt tõlgendatakse solvavalt, on see tema juhmus.
Dohh.
Ei, oleme juhmid edasi, nii ongi hea ja õige ju!
Muidu MINU elu on hea, tänan küsimast.
***
Läksin magama, tuli täna ja kõik läks umbusaldamisega täpselt nagu oli oodata, ent olen nii krdi väsinud, et ei jaksa sel teemal enam erutuda.
Inimesed. On. Lollakad.
Eriline üllatus.
Mina tegelen sellega, et jääda jalule. Ei, libe oli ka, aga ei räägi sellest.
Selgelt, SELGELT teen liiga palju. Aga kuni pea ei valuta (jee, mineraalvesi!) ja magu ei märatse (jee, Rennie!), seni on mul natuke nõrk motivatsioon teha vähem, kui kõvasti üle oma jaksamispiiride.
Väsinud? Topeltnägemine? Kadunud koordinatsioon ja saabunud täiesti teadvustamatud liigutused? Krdi pissi ei saa ka päris kinni hoitud, kui vastu mingit nurka kõnnin, mis selgelt näha? Raevukas post võrgupäevikusse?
Aga ei valuta ju.
No siis nii palju ikka võis veel. Napilt.
Aga päriselt, päriselt hakkab titendus reaalsuseks saama. Mis on rämedalt lahe.
sotsid argumenteerisid umbes nii, et "kui valitsus kukub, teeb reform EKREga valitsuse, nii et valime kahest halvast vähem halva" - ma tahaks loota, et vähemalt osal neist oli see siiras hirm.
VastaKustutaja siit tuleb tglt huvitav eetiline dilemma: kui teha ebameeldiv kompromiss, selleks et vältida suuremat halba (ehk praegusel juhul - hoida koostööd vastikult mõtleva ja kõneleva tegelasega selleks, et ei tuleks keegi, kellest on karta, et ta hakkaks veel hullemaid asju ellu viima) - kust jookseb see piir, kus tolle suurema halva vältija ei ole enam ise parem kui see suurem halb?
VastaKustutamingi maani on kindlasti vahe olemas, aga see piir ei ole loomulikult selge jutina maha joonistatud, et "siiamaani võin ja vat selles kohas jätan järele".
muidu hakkas poliitiline olukord mulle vahepeal juba väga Fronde'i kadrilli meenutama.
a positiivse poole pealt: Reinsalu avalduse peale ikkagi tuli skandaal ja valitsus kõikus. ma arvan, et nii viisteist aastat tagasi poleks seda veel juhtunud, nii et midagi ikkagi on arenenud.
VastaKustutajätan siia lohutuseks lingi ühele laulule, milles väljendatud tunded/vaated võiks sind ehk rõõmustada.
VastaKustutahttps://youtu.be/PBwMTodmrjk
Tekstilink (kahjuks it. keeles, kui ma oma tänase töö valmis saan, jõuan ehk ära tõlkida):
https://www.ildeposito.org/archivio/canti/voglio-una-casa
Katkend kiires toortõlkes:
Tahan, et igas majas elataks sees,
ja ükski naine ei magaks tänaval
nagu kerjav koer,
sest tal pole enam, kuhu minna,
nagu elajas, kelle peale süljata
ja kellele keegi, keegi kunagi appi ei tule.
Minu meelest see ekre ja reformiga hirmutamine on absurdsus. Et halvimal võimalikul juhul võib nii juhtuda? Jajah, ja Venemaa võib üldse Esti ära vallutada ja mis siin üldse enam.
VastaKustutaVÕib juhtuda. Aga seda kui peamist alternatiivi olemasolevale vaadata on jabur.
einoh, kui valitsus oleks lagunenud, siis ilmselt olekski reform moodustanud uue ja ta on algusest peale öelnud, et EKRE on tema jaoks vastuvõetav koalitsioonipartner.
VastaKustutaiseasi, kas sellest olekski nii palju hullu tulnud. igasugused radikaalid kalduvad valitsusse jõudes taltuma ja kaotavad oma valijate silmis reputatsiooni.
teisalt, vastunäide: Trump. protestihääle andjad on temas pettunud, aga ustavad valijad on ustavad edasi.
Või Orb´an - sai korra võimule ja nüüd paistab, justkui sinna ta jääkski.
ja valitsuse lagunemise perspektiiv tuli sellest, et IRL ei olnud nõus Reinsalu lihtsalt niisama tagasi kutsuma. oleks nad nõus olnud - sotsid üritasid neilt seda kätte saada - polekski probleemi olnud.
VastaKustutaühesõnaga, ma usun, et oletus "EKRE võib valitsusse saada" oli täitsa tõenäoline - iseasi, kas see oleks olnud nii hull.
VastaKustutakuigi krt teab, oleneb, mida nad koalitsioonileppes välja oleks nõudnud. kooseluseaduse tühistamise algatanud ja Istanbuli konventsiooni jne...
nii et minu hüpotees: osa sotse uskus tõemeeli, et neil on à la Churchilli dilemma (kas on õigustatud Staliniga liidus Hitleri vastu võidelda)?
VastaKustutaja osa lihtsalt keskendus sellele, et võimu säilitada.
Ei, kahtlemata oleks see olnud kuidagi mõeldav, et ekre valitsuses jne. Aga ma ei tea, kas see oli ikka ainus asi, mis oleks juhtuda võinud =)
VastaKustutaLisame valemisse selle, et inimesed on oma otsustes harva nii ratsionaalsed, et teeks põhjaliku riskianalüüsi ja tõenäosusarvutusi.
VastaKustuta=)
VastaKustutaNo ma ka mõtlen nagu lawful good - tee, mis on ÕIGE, küll maailm ise pöördub, nagu pöördub, sa vähemalt ennast ei pea hiljem halvasti tundma =P
ehk siis deontoloogilise eetika esindaja.
VastaKustutamõni teine esindab jälle tagajärje-eetikat (ma arvan, et poliitikasse minevate inimeste hulgas võib neid rohkem olla). ja praktilises elus on puhtalt tegude järgi muidugi harva aru saada, mida keegi esindab, sest ega ükski deontoloogik ei käi ringi nii, et tema põhiväärtused oleks otsa ette kirjutatud - ja tagajärje-eetik jälle võib lihtsalt oma tagajärjekaalutlused nii valesti teha, et tulemused on hoopis muud kui need, mida ta tahtis.
pluss see, et ma usun, et elus ei ole keegi lõpuni järjekindel moraalifilosoofia järgija, vaid mõnikord teeb praktilisi otsuseid selle järgi, mis on ÕIGE, nagu sa ütled - ja mõni teine kord jälle tagajärjekeskselt, mis siis, et teoreetilselt tahaks ta järgida ainult üht kindlat süsteemi.
avastasin, et ma ei teagi, mis sorti eetik ma ise olen.
VastaKustutaNii ta kipub olema jah =) Minu osas siis. "Read Kant, cunt!" jms
VastaKustutahttps://www.youtube.com/watch?v=HMQkV5cTuoY
Solvumisega on see teema, et see võib küll igati solvuja mure olla, aga kui oled ametis, kus on vaja häid suhteid ja suhtumist säilitada (ntks poliitikas), on liiga paljude solvumine üsna varsti vägagi teravalt sinu probleem. Nagu Reinsalugi nüüd teada sai, ega ta muidu poleks normaalset vabandusepalvet enesest välja pressinud.
VastaKustutalisaks - selleks, et ebaviisakus oleks nõme, pole vajagi, et keegi konkreetselt solvuks. see näitab midagi tolle ebaviisaka kohta, olenemata teiste reaktsioonist.
VastaKustutaMINA olen täiesti sama meelt =P
VastaKustuta