Et mulle meeldiks

Peab tõdema, et mul pole ainult migreenid, vaid kohati ka niisama-peavalu.
Nii neetult hea olla on, kui valu (selgelt väsimusest antud juhul) ibuprofeeni mõjul üle läheb. Ei tea, mis kohe teeks.
Mitte et väga palju jaksaks, aga no äärmiselt tore tunne!

Digiallkirjastasin oma uue raamatu lepingu.
Oot, see tulebki päriselt välja?! Ei olegi ainult kujutlus, et võiks ju?!
Mul on ees veel mitu etappi uskumatust ja rõõmu. Mu üleüldise "nagunii läheb halvasti"-suhtumise hea külg: kui rattad mingi hea asja juhtumiseks juba veerema on hakanud, saan mitupalju korda imestada ja rõõmustada, et ei juhtunudki midagi kohutavalt halba veel! Jätkuvalt paistab, et rattad veerevad! MIDA?!
Kuigi üldine maailma sünge lootusetusega vaatamine ja "mis võiks halvasti minna, ka läheb"-usk ei ole tervislik suhtumise viis.
Aga olen vist liiga vana, et selle päriselt endast välja kraapimine teema oleks. Olen, nagu olen, ei parem, ei halvem.

Vahel teen nõmedusi.
Pakkusin mõne aja eest tahvlit - keegi tahtiski - saatsin talle ära - öösel enne und tuli meelde, et ILMA LAADIJATA.
Noojah. Kui pea ei jaga, peavad jalad jagama.
See pole isegi jäine enesepõlgamise koht, lihtsalt tõdemus.
Nii on.
Nii olen.
Mis ma peaks veeeeeeeeeeeeeel parem olema v?!
Täna siis saatsin laadija ka.

Ole selline inimene, kes sulle endale meeldiks! Päriselt. Mis paljud inimesed ei püüagi sinnapoole v?!

Mitte et ma ise poleks tegelikult selline juba ammu olnud. Endale meeldivate kvaliteetide poolest olin üleni inimene, kes peaks mulle meeldima.
Aga ma ei õitsenud üldse vastava tunde sees. Et meeldin endale. Vastupidi.
Mu nõudmised iseendale olid nii palju kõrgemad kui teistele. Vaatasin seisukohalt, et kui mina midagi juba tegin ja suutsin, ilmselt see polnudki midagi eriti olulist.

Kusjuures mõistusega adusin, et nii ei ole kaval: nõuda endalt palju rohkem kui teistelt - aga alles nüüd näen, kui suured need käärid olid. Kuidas mulle meeldivate kvaliteetidega minu arust "toreda inimese" sai kokku ka veerandi selle eest, millega mina ise ikka polnud "see".
Varem arvasin, et teised on küll inimesed, eksklikud, ent oivalised ikka.
Aga kui mina eksisin, ükskõik kui harva, ükskõik kui natuke, sain endalt täie rauaga pähe.

Nüüd annan endale andeks.
Ja teistele, kes minu suunas nõmedad on olnud, enam mitte nii väga. Täna ei või mulle pähe kusta ja mina mõtlen seepeale, mis mina selle pälvimiseks küll valesti tegin. Paha mina!
Vähemalt vabandust paluma peab enne, kui andeks annan.

Oh, ma pole seda selgelt välja ju kirjutanudki =)
Et miks on headus ja tarkus minu arust tegelikult samad asjad ja "kurja tarkust" pole olemas!

Minu jaoks on asjad lihtsad. Kui inimene on rumal pisiasjades - kuidas elektrivool töötab, mis värk on klorofülliga, mis on ruutvõrrandi valem jm teadmised - on need pisiasjad, järgivaadatavad. Teadmiste mitteomamine ei ole lollus.
Aga kui ollakse rumal suurtes asjades, pole isegi kuskilt järele vaadata. Vat SEE on lollus, juhmus, napakus, kõik koos ja hüüumärgiga.
Minu definitsiooni järgi ei saa olla olemas tarka rassisti, seksisti, lapsepeksjat. Jaa, ma olen ka vihahoos oma lapsi löönud - aga see on vihahoos, meeleheites, mitte põhimõttekindel "nii peabki, olen hea vanem, annan peksa".
Pärast palusin andeks.

Aga suurtes asjades rumalust ma ei andesta. See ei ole mulle "mõned arvavad nii ja see on ka okei".
Ei.
Ei ole okei arvata, et las teised surevad, kuni mina ja minu lapsed ellu jäävad.
Ei ole okei arvata, et osad inimesed on lihtsalt sünnipära tõttu paremad kui teised.
Ei ole okei süüdimatult teatada: "Mis ta siis on selline!" oma kurjade tegude vabanduseks.

Ei ole okei.