Kui tuiskab silmi

Kui on selle talve tormiseim päev, on ometi just õige hetk koeraga loodusesse luusima minna?

Ei, aga ON ju?! Totorole meeldib lumi hirmsasti, peaaegu nagu surnud haki pea, ta möllab selles alati ja loobib seda õhku ja kui ta korralikult rihmas on, on tema kiskumine ja hüplemine tegelt päris tüütu. Esimesel korral, kui õue läksime ja lumi oli maas, ta heitis kõhuli, tõusis, astus sammu ja siis heitis taas kõhuli, et sellele imelisele ollusele lähedal olla.
Nii et kui ma nägin, milline sadu õues on ja lumilumilumi, rõivastasin end soojalt, võtsin koera rihma otsa, kõmpisime linnast välja ja siis lasin ma tema lahti ning marssisin ise mööda jõeäärt kaugusse.
Ei, ega ei tohiks küll, nii tsivilisatsioonist väljas see jõeäär pole, et Totorod ja koerad seal vabalt ringi lipata võiksid ja kedagi kindlasti ei kohtaks. Aga no kolmapäeva päeval lumetuisuga ei olnud väga karta, et seal kedagi veel kõnnib. Normaalse ilmaga nädalavahetustel käivad seal näiteks teised koerajalutajad, aga täna polnud isegi jälgi.
Parematel aegadel on seal ka rada, aga täna küll ei olnud. Tuisk, noh.
Millega seoses sattusin jõkkekukkumisohtu, sest kuna läksin tunde järgi sinna, kus VIST on rada, aga lume alt ei paista, ühes kohas ikka üsna kindlalt polnud. See oli väga kallak, üpris libe ja jõgi oli meeter eemal.
Ma liikusin siis edasi väga aeglaselt ja ettevaatlikult ning  Totoro, kelle arust veidralt käitusin, hakkas hoiatavalt haukuma. KOLM haugatust!
Hea, et ma ehmatusest selle peale ikkagi jõkke EI kukkunud.

Igatahes oli jõe ääres kondamine lahe. Koer tormas, lumi lendas, mul olid head saapad ning isegi terve saabastatud jalaosa lumme kadudes (aa, täistuisanud auk) püsisid jalad kuivad. Ainult kui linna tagasi jõudsime, olin nii väsinud, et lõpuks tuli kukkumine ikkagi ära. Ent mitte jõkke ja isegi auto alla ei jäänud, nii et võit.
Aint nüüd võiks lõpuks soe ka hakata ju? Mul ei hakanud õues isegi eriti külm, kuigi kukkumise käigus läks lumi kindasse ning kodutrepist üles ronides tuvastasin, et mantel on üsna märg. Ent nüüd, kaks kruusi matet ja poolteist kohvi hinge all, arvukatest piparkookidest ja loomalihahautisest rääkimata, on mul täpselt sama kõhe olemine, kui õues oligi.
Isegi KAKS kampsunit ei päästa.

Muidu "Loomingu" arvustus on ka viimaks netti jõudnud. Tõsi, "ERR kultuuriportaalis", aga ei tasu muretseda, on küll sama jutt, mida "Loomingust" lugesin.
Koos jubeda pildiga. SEDA "Loomingus" polnud.
Ma ei saa aru, MIKS nad selle telemeigiga ära rikutud näo + kuna olin just juurde võtt, aga ise veel ei teadnud, et too kleit vähe kitsaks on jäänud, liiga kitsa kleidiga pilti mu põhifotona kasutavad, aga noh.
Vähemalt ise tean, et ei ole nii krõhva.

Olen hoopis teistmoodi krõhva.

Jaanuari lõpus on mul üks mäng ees, küberpunkvamplarp, ja ma täitsa tõsiselt plaanin enda selleks pooleldi ära blondeerida. Teine pool jääb selleks "punk"-osaks. "Lopsakas blondiin" ja häh! Vahepeal võin siuke ka olla!
Ma sain täpselt selle rolli, mida tahtsin. Aweron teeb mulle ühe välise-ilu-õlaku ka ja no sellele krõpsud külge liimida, nii et saan ta reaalselt õlale panna, ikka suudan. Poolblond poolpunksoeng, armeepüksid ja punased ketsid - kui ma ka midagi muud head sel mängul teha ei suuda, vähemalt välja näen vinge, mhmh.
Sest mulle meeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeldib vinge välja näha!

Huvitav, kui ma nüüd varsti saan kätte oma järgmise raamatu toimetatud käsikirja, selle omakorda läbi toimetan, siis lõpetan ära ühe jutu, mida sõbraga kahepeale kirjutan, kas ma järgmise raamatuna peaks kirjutama midagi - noh ... no phmt selle võrgupäeviku tükid + muu asjassepuutuv jutt?
Mulle ON kallid igasugu teemad, mil kirjutan, muidu ma ei viitsikski ju. Aga kui kirjutaksin vahelduseks raamatu teemal "maha äng", äkki see oleks korraga lihtne, oluline ja tooks ka sisse? Sest noh.
Stoori oleks suht vinge tõsieluraamatu kohta ju =P Ja elulooraamatud müüvat.