Igapäev

Jalad valutasid nii, et ei jäänud enam magama pärast Totoro "niits-niits-niitsu" voodi ees.
(Ei, ta ei taht õue, seal me juba 2 tundi tagasi käisime, ta tahtis seltskonda.) Tõusin üles, mängisin koeraga, panin jalgadele valuvastase masina külge (see on NIIIII tore asi, tõdesin, kui üleüldine valutamine nii palju tagasi tõmbas, et konkreetsete kohtade valu häirima hakkas), õpetasin koera (mis on phmt ju ka mäng), sõin, Totoro õppis käppa andma koos sellega, et temagi sõi - ja nüüd see masin muudkui tiksub mu küljes ning elu hakkab taas mõnus olema.

Ma alguses, kui kodanikud selle mulle kinkisid, rõõmustasin väga hirmsasti - aga mul oli igalt poolt nii halb, et tegelikult ma ei tajunud, et ühe valu mahavõtmine väga suur asi oleks. Seda enam, et nagunii sain valu vaid "maha" - mul valutasin mõlemad jalad taldadest pihani. Päris MAHA üks pisike masin valu ei saanud, kuna ma tervet päeva selle all ka ei istunud ju. Piirkond oli liiga suur.
Aga nüüd, kui valu on nii kõvasti tagasi tõmmanud, et kui peale tuleb, häirib tugevalt, on ikka hirmus meeldiv omada vahendit selle maha võtmiseks. Täitsa maha läheb nüüd, ilma jutumärkideta.

Tiksub siin vaikselt ja jalg ei tundugi enam kuum ja ere, vaid lihtsalt suriseb veidi.
Teine jalg valutab ka vähem. Ilmselt solidaarsusest.

Muidu käisin juuksuris. Tööstushariduskeskuses.
Ülehomme (nüüd juba homme) lähen tagasi, sest kaks ja pool tundi nad aint lõikasid seal, värvida ei jõudnudki. Ma tahan värvi ka!
Aga. Nad tegid mu tütrega NII ILUSAID asju, et saavad andeks kõik minu peal tehtud ebatäiused.
Pilti?
Ma vaatan, vast keegi teeb tast.
Minust saab mu sünnipäeval nagu ikka.
Kuigi enne on üks avalik kirjandusüritus, vbla sealt saan ka mõne edevuspildi.
Aweron tegi mulle väga laheda õla-kaunistuse (sidekriips, et ei loetaks õlaka-unistuse) ka dressikale, siis jääks see samuti peale ...

Joon hommikukohvi ("ja sai õhtu ja hommik ja uus päev"), söön maapähklivõid ning jube hea on olla.
Võimalik, et ositi sellepärast, et eile oli nii jõle.
(Alustasin kirjutamist juba üleeile, noh).
Üldiselt ärkan plaksust. Vaja on, mina ärkan - aga eile oli esimest korda nt 15 aasta sees nii, et ärkasin ja panin kella 9 minutit hilisemaks, sest niiiiiiii raske oli.
No ma öösel ei jäänud magama, siis käisin koeraga väljas ja jälle ei jäänud ja ...
Sain muidugi üles ja tegutsema ennast, aga foon peavaluks oli juba loodud. Juuksurist lahkusin valuga ja phmt ibukas ja sumatriptaan aitasid ainult veidi, enne kui koju jõudsin, kuuma duši all käisin ja voodisse vankusin.
Ei ole väga huvitav, eks ole, aga lihtsalt ... lihtsalt mu peavalud on kõige tabletipuhvriga nii jubedad, et ma ei ignoreeri neid. Mõjutavad mu elu liiga palju.

Oh, mis tõi mulle VIIMAKS kirjutamise ajal ka meelde! (Umbes kaks aastat olen mõelnud mainida, aga ALATI unustasin ära, sest noh - täpselt enne uinumist mõtlesin sellele ju ainult.)
Kui ma voodis ise seda plaanimata, mitteteadliku tegevusena väga sügava hingetõmbe teen, kasvab tõenäosus varsti magama jääda kohe kõvasti. Vbla on teiega samamoodi?
Pool minutit enne uinumist tuleb sügav hingetõmme?



Sest mu igapäev on legendaarne!