Edevuse katk vol VIII

Kurat, ma olen liiga väsinud et hingatagi. LIIIGA!!!!

***

Hommikul on ka peavalu tagasi. Krt, ja ise ju tean, et ei tohi üle pingutada, mul hakkab väga halb!
Ikka pingutan.
Loll on loll olla.
Muidu vaatasin (tütre jaoks otsisin tegelt, tema klassi instasse) oma aasta-paari vanuseid pilte üle.
Emake maa, kui ilus ma olin!
Oot, ilmselt vaatan samamoodi mõne aasta pärast praeguseid ..?
Emake maa, kui ilus ma olen!

Ei, keegi meist ei ole kogu aeg iga nurga alt nii kaunis kui hästi välja tulnud pildil. Ent siiski, imeline.
Kusjuures ma tean, et ilu ei tee õnnelikuks. Ma olen oma eluga kursis, tean, mida ilu selles väärt oli ja on.
Aga ikka on kuidagi harras oma ilusaid fotosid vaadata ja mõelda, et oeh, kui pildid kätte sain, ei pidanud ma seda ja seda ja seda õnnestunuks - ja kui enda arust keskpärastel piltidel nägin niiiii välja, mida ma veel tahtsin???

No näiteks:

See mulle tegelt meeldis, sest no ilus ei ole,
aga sitaks väljendusrikas.
Dohh, nagu teised ei oleks!

Nagu: mida veel, mida veel on vaja?!

Ei, kui ma ei ole õnnelikus armusuhtes, ON võti ikka selles, et ma ei ole piisavalt ilus. Kusjuures paneme tähele, et ma ei taha enamasti kedagi või kohe kindlasti ei taha kedagi TEIST kui see konkreetne isik.
Aga ikkagi taandub kuskil teadvuse alamkihis kõik sellele, et pole piisavalt ilus. 

Minu alateadvus: lihtlabane ja loll, tore.

Ma ütlen koerale, et ära niutsu.
Hetk hiljem niustun ise.
Selgitus: "Kuule. Sa oled söönud, õues käinud, sul on vett, ma isegi mängisin sinuga veidikene, raugelt. Aga minul valutab pea! Mul on ÕIGUS niutsuda!"

Tegelt enam peaaegu ei valuta. Totoro niutsumine ei lõika enam kolba sisemusse ning jälle tuleb uni peale. (Valuga tuleb ainult siis, kui maru väsinud olen, ja kui enam ei ole, ärkan üles hullema valuga, kui magama jäin, ja jubedus.)

Totoro niutsub seepärast, et ta elu on praegu raske. Selgub, et koertel on samamoodi hormonaalsed muutused ja meeleolu omavahel  tugevas seoses (võinuksin ise selle peale tulla, kui MÕELNUD oleksin) ja tal on veriood. Ehk veritsemisperiood.
Esimese hooga mõtlesin, et menstruatsioon, aga siis sain aru, et koertel ei ole ju tegu KUUpuhastusega. See ei käi üldse iga kuu (õnneks). Nii et jäin verioodi juurde.

Ma ise ei ole väga häiritud sellest, et hoolimata eilsest põrandapuhastusest on hommikul jälle verejäljed, aga mu poeg on küll: "Ma enam ei taha Totorot oma voodisse, kuni see läbi on!"
Aga ta unustas selle samaks õhtuks ära ja: "Totoro! Tule!" käis magamaminekul, nagu alati käib.

No pesen veits sagedamini linu kui vahepeal, no pesen. Tegelt ei pese ju mina, masin teeb töö ära. Nii et suva.

Ärge nüüd öelge, et ma koera privaatsust rikun ja tema naisestumise saladused kõik välja laon =) Ma kohtlen teda ainult nagu ennast. Palun, kui kedagi huvitab: kasutan kupsikut, päevad on hetkel kuskil kuu teisest nädalast, kestavad 3-5 päeva.

Jube huvitav küll.

Phmt ma võiksin jutustada, miks ma eile nii tohutult ära väsisin, et täna ka lusikad otsas on (Töötukassa - ja vahel ma unustan asju, mis tuleb erilise nöögina, kuna enamasti ju mitte, ning antud juhul arvasin, et mul on aeg kell kolm, ent oli pool kolm. Igast muud jamad lisaks), kuid lihtsalt ei jaksa.
Ei midagi põnevat, lihtsalt rohkem jõudu võtvad plaanid, kui kavatsetud + 5 tundi und + ei, kõik plaanitu on vaja ju ära teha ikka + hommikul tundus, et seda ja seda tahan ju veel ette võtta, nii et võtsin, alles õhtul kahjatsesin.
Oli vaja...

Nojah, eks siis oli.

Olen, kes olen. Ei parem, ei halvem. Teen vahel vigu, mul on ebaterve suhe ilusse, menses kuu esimese kolmandiku sees, kipun üle pingutama.
Olen täiuslik =)