esmaspäev, 3. juuni 2019

Pidud

Sünnipäevadejärgsed hommikud on toredad. Huvitav, kas kuidagi sedasi saaks, et kogen peamiselt hommikuid ja õhtused peod saab ka kuidagi kogemata jätta?
Kusjuures ma kannatan need välja, enamasti isegi peavaludeta ja on isegi täitsa toredaid hetki.
Lihtsalt oluliselt meeldivam oleks kodus oma arvuti ja kohvi ja kanakarriga.
Kui kanakarrit vm head sööki pole, on selge põhjus, miks külla minna =P

Pidudel antakse väärt süüa. See on pidude hea külg. Isegi kui on "igaüks võtab midagi"-peod, siis mina võtan ühte sorti asju ja iga teine külaline võtab midagi ja kui ka kulinaarselt küündimatud+rahatud (ehk siis MÕLEMAT peab korraga olema) välja arvata, tuleb ikkagi sitaks head sööki kokku.

Aga muidu ... muidu on sedasi, et notsu siin tutvustas teooriat, et kui inimese jaoks on suhlemisakt ise tähtis, siis pole tegelikult oluline see sõnaline info, mida vahetatakse. Ja olles ainult kuu või nii seda mõtet oma peas hoidnud, tuli: "Aaaaa! Seda tähendabki "Me võime mitte aastaid omavahel rääkida ja ikka on tema mullle ja mina talle üleni sõber ja suhtleme täpselt nagu viimatigi.""
Ehk kui inimene on sitaks kallis, kui tema "selle inimesega on mul hea"-positsioon on teise jaoks tekkinud ja kinnistunud, me/nad võimegi/võivadki rääkida kohvi hinnast ja see ONGI lahe. Sest jutt ei käi mitte ainult kohvi hinnast, vaid seal taga on: "Mina tean, millist ja kui palju kohvi tema armastab, tema teab seda minu kohta, me joome kohvi nii üksteise juures kui vahel ka koos väljas, me mõtleme üksteise rahalise seisu peale ja sellega seoses on kohvi hind oluline teema."
Sama asja võõraga rääkides on surmigav, sest tema ei tea mu suhet kohviga ega rahaga, mina ei tea sama tema kohta ja no - mida asja on mul temaga üldse sellistest asjadest rääkida??? Võõra inimesega võib rääkida nt sellest, kas ta on õnnelik, mida ta maailmas kõige rohkem ihkab või vihkab, millised inimesed talle seltskonnana meeldivad, aga MITTE teemadest, mis ei puuduta isiklikult. Ma ei tea neist piisavalt, et arutlust kohvi hinna üle konteksti panna ja siis on see jubeigav.

Aga jah. See "ta on mulle oma, me räägime telefoni vastuvõtmise loogikast ja see on sitaks põnev" võib teistel inimestel täiesti teises kohas peale tulla ja neile ei olegi minu arust võõra inimesega mõttetut juttu rääkida igav, sest nad oletavad endas nt, et teised on asjade suhtes samal seisukohal kui nemad ja siis nad kinnitavad ennast lihtsalt selle korrutamisega.
Uskumatu? Ma näen seda alailma - inimesed on kõige veidramatel seisukohtadel ja ometi kindlalt "sa ju mõtled ka nii, eks, et tüdrukud ongi hapramad ja õrnemad kui poisid" eeldust omavad. Nad ei tule selle pealegi, et sa teisiti mõtled - ja kui mõtled, siis oled femnats ja "krdi tänapäeva poliitkorrektne".

Aga jah. Avastus, et mina viisakaid peoteemasid kannatan küll, aga ainult inimestega, keda VÄGA hästi tunnen, on veits ootamatu.
Ma siiralt arvasin, et sellised teemad mind üldse ei huvita - aga tegelt ei ole asi üldse selles! Hooooopis muus! Teemad huvitavad mind inimeste kontekstis, ja kui seda konteksti pole, on mul surmigav!
Ehk - saame tuttavaks (igasugu intiimsed teemad, aitäh!) ja siis võime ka putukamürkidest rääkida!

20 kommentaari:

  1. Nii ongi, et kui inimene ise on oluline, siis võib rääkida tegelikult millest iganes ja ikka on tore.
    Nagu Genialistide "Leekivas armastuses", mis on minu meelest üks väheseid armastuslaule, mis päriselt armastuse olemust tabab, on ka ju rida "võime rääkida tühistest asjadest".

    VastaKustuta
  2. Tõsi vist jah, aga eeldab seda, et see teine, sügavam tasand sinna juurde ikka alles jääb, et tühiste asjade kõrval ka päris asjadest edasi räägitakse. Mu kogemus seda pigem ei kinnita, vaid ütleb, et pigem asendab üks tasand teise, et kui hakatakse rääkima puhastusvahenditest, siis sealt enam naljalt unistuste ja hirmude juurde tagasi ei pöörduta.
    Aga ma muidugi loodan, et ma eksin.

    VastaKustuta
  3. Ma tahtsin su eelmise postituse alla just öelda, et toreda v armsa inimesega võib ka putukamürkidest rääkida.

    Kuigi mul on ka see NT tüüpi inimeste kiiks, et ma võin mis tahes info peale põlema minna lihtsalt sellepärast, et see on info, eriti kui see tuleb piisava põhjalikkusega (olen vahtinud, silm punnis, näiteks sisepõlemismootori tööpõhimõtet illustreerivat gif-pilti. ja õmblusmasina oma). Kui mul oleks kellegagi putukamürkidest tore rääkida sellisel põhjusel, sarnaneks jutt ilmselt neile aruteludele, mis me oleme tuttavatega tuumaenergeetikast pidanud.

    VastaKustuta
  4. Frieda: mul vist nagu ... nüüd juba jääb. S.t. peale osade inimeste mu sõpraderingist lahkumist-eemaldamist tuleb ülejäänutega see mitmetasandilisus päriselt välja.

    notsu: siuksed põlemaminejad kipuvad mind vahetus suhtluses jubedalt tüütama =) Et kuidas toimiks maa pealt kuule transporditoru? A miks see oluline on? Raamatu jaoks, mida kunagi vbla kirjutad? No siis guugeldad välja, muidu ju suva?
    Aga ei, ma olen sunnitud kuulama, kuidas mingid füüsikalised üksikasjad ridamisi tulevad ja mul on: "kurat, miks sa seda mulle räägid?! Mind ei huvita, ma ei oska juurde lisada midagi, mida internet ei lisaks, miks, MIKS????"

    VastaKustuta
  5. Aga mis teemad on sulle päriselt huvitavad? lambist pakuks, et näiteks eetika, aga eetiliste dilemmadega taandub lõpuks kõik nagunii sellele, et häid lahendusi ei ole, st ka selle kohta võiks öelda, et "ei oska midagi lisada".

    rääkimine oma elust? tunnetest?

    VastaKustuta
  6. No rääkimine päris asjadest =) Et mis on inimese jaoks motiveervivad ja mittemotiveerivad asjad, turn-offid ja turn-onid, hirmud ja igatsused, siuksed asjad.

    VastaKustuta
  7. pmst siis see, kui inimene räägib iseendast?

    Mulle pakub huvi ka see, aga kui pikemat aega saab suheldes ainult seda, tekib nälg abstraktsemate teemade järele. Millest ma tavaliselt ei saa enne aru, kui keegi selle nälja ära kustutab, nt on nõus minuga vaidlema, kumb on parem, kas "Dekameron" või "Tuhat ja üks ööd" (näide elust enesest) - siis on järsku tunne, nagu oleks üle tüki aja duši all käinud vms.

    Kuigi näite puhul elust enesest vastandus see tglt kõige rohkem eelnevatele vestluskaaslastele, kes suhtlesid ainult stiilis, mida ma nimetan "on mingi asi ja siis ta räägib sellest". Nt sõidab autoga ja räägib teeoludest ja liikluseeskirjadest. Kõige ekstreemsem juhtum näitas vee- ja cocacola-pudelit ja ütles "See on vesi. See on Cola."

    Aga midagi sarnast tunnen ka pärast seda, kui olen tükk aega kuulanud kellegi juttu nt sellest, kuidas poeg tema kallal turtsub ja kuidas tal sellepärast paha tunne on - kuigi see on isiklikum. Mingil moel läheb ka see rubriiki "on mingi asi ja siis ta räägib sellest". Ma ei oska seda hästi defineerida. Rääkimine ainult aktuaalsetest asjadest vbla. Rääkimine asjadest, mis ette tulevad - tuleb ette maantee, räägib liiklusest; tuleb ette tüli armsamaga, räägib sellest.

    No ja armsate inimeste puhul kannatab selle ikka välja ja isegi huvitav võib olla, lihtsalt hädasti on tarvis abstraktsemat suhtlemist ka.

    Kui ma nüüd veel järele mõtlen, tundub, et teema ise pole isegi nii oluline, vaid võime seda analüüsida. Just nimelt abstraheerida ja üldistada, see, mis tõstaks jutu kõrgemale kui "asi tuli vastu ja ma räägin sellest".

    Põhjus, miks ma sinu isiklikke postitusi nt viitsin lugeda, aga mõne teise omi mitte. Sest sa analüüsid ka.

    VastaKustuta
  8. =) Tääähhh!

    Aga jah - ma olen tasapisi, üldse mitte jooksva valgustusena, aga võtnud omaks ja tõsiasjaks, et mind huvitavad inimesed. No huvitavad abstraheerimist kannataval tasemel. Kuidas mingi käitumine tekib, mis seal taga on, mis värk, miks, kuidas.
    AgA asjad mind paraku absoluutselt ei huvita. Et mingil tasemel ma adun füüsikat, keemiat, protsente ja geomeetriat jne, aga detailid - selle jaoks on google, kui neid vaja läheb. Ja phmt mind ABSOLUUTSELT ei huvita, et purgiavamise klõpats on tööpõhimõttelt sarnane arvutihiire sees oleva klõpatsiga (nad on, mulle räägiti sellest) või et missugune karastus annab missuguse tera.
    Kui tera on kellelegi isiklikult olulisel mõõgal (olgu see pealegi filmitegelane), ma võin natuke aega kuulata - aga tegelikult on mul huvi täpselt nii palju, et "see roheline mõõk on Li misiganesele, see kiilas tüüp, tähtis ja see on ajalooga ja hästi vinge".
    Kõik, mulle piisab.

    VastaKustuta
  9. ja siis on veel olemas mänglev vestlus. selline, kus tekib huumor mingist sünergiast, kus üks doominokivi lükkab terve doominokivide jada liikvele ja tekivad ülijaburad teemaarendused (enamasti ei jää meelde, üks selline kunagine ogar arendus oli näiteks, et "kui sul on viirus arvutisse tulnud ja sa tõmbad netijuhtme välja, siis ei pääse viirus enam välja ja jookseb arvuti sees ringiratast. - Kui generaator taha panna, siis saab sellega elektrit toota. - Jah, tulevikuenergeetika on kõik viiruste peal") . Seda naudin ma väga, aga kuigi tihti ei saa. Võimalik, et põhjus on selles, et ma pole ise selle peale väga tugev. Aga küll on nauditav, kui välja kukub.

    VastaKustuta
  10. a laias laastus võib siis meie vestlushuvide erinevuse ja ühisosa kokku võtta nii, et sa kannatad abstraktsioonid ja üldistusted välja, kui need käivad ikkagi inimeste kohta; ja mina kannatan välja, et jutt käib ainult inimestest, kui see on piisava üldistusastmega.

    VastaKustuta
  11. Jaa, analüüs on oluline, see, kas käsil olevast teemast ka midagi üldisemat tuletada osatakse või piirdutakse lihtsalt kirjeldamise või nentimisega. Üks mu elu meeldejäävamaid diskussioone on olnud teemal, kas kooli kehalise kasvatuse tund peaks hõlmama üle kitse hüppamist. Diskuteerijateks olid pmst erialainimesed, aga jutt polnud sugugi ainult erialane, vaid kujunes tunduvalt avaramaks, nii et ma meenutan seda iga kord teatava härdusega, kui olen sunnitud kuulama, kuis inimesed ei analüüsi, vaid lihtsalt nendivad mingeid asju.

    VastaKustuta
  12. ja nüüd mõtlesin ma veel järele ja leidsin, et mulle meeldib vahel isegi seda suvaliste asjade nentimist ("on mingi asi ja räägib sellest") _kuulata_. Tingimusel, et see ei sea mulle mingeid kohustusi, nt reageerida või kaasaelavaid häälitsusi teha. Niiviisi kohusevabalt olen huviga igasuguseid võõraste inimeste olmevestlusi kuulanud ja endamisi märkmeid teinud, lootuses, et äkki õpin niiviisi usutavat, elusat dialoogi kirjutama.

    VastaKustuta
  13. notsu: ei "kannata välja", mulle meeldib metatasemele liikuda - inimesed on mulle liiga huvitavad, et piirduda "ilus oli olla, sest et kole oli möödas"-värgiga. Kuigi tegelt see on juba ka põhjus-tagajärg seos, viitab aju kombele tunnetada asju eeelneva kogemusega võrreldes =) Ütleme "oli väga ilus olla" on ... ok tõdemus, aga kui juba vestlemiseks läheb, ma tahan rohkemat =)

    Frieda: justjust! Ja see oleks mulle ka huvitav teema, sest "kuidas kasvatada inimest" ja "mismoodi inimesed töötavad" ja "kasu vs kahju inimesele" jne.

    VastaKustuta
  14. Maitsed, maitsed, maitsed! Ma jälle loen seda blogi seepärast, et ma lihtsalt loen. Eelistuses on need postitused, kus kuskil käiakse, kellegagi kohtutakse, midagi märgatakse, miskit juhtub, fotod annavad juurde.Aga eneseanalüüs eneseanalüüsi pärast, mh, no pigem on see teisene lugemine.

    VastaKustuta
  15. no vbla meil Ingvariga see maitse NII erinev ka ei ole, sest juba see "midagi märgatakse" kätkeb mu arust teatavat analüüsi. Ja eneseanalüüsil peab ofkoors ka sisend olema, päris tühikäigul see masin ei jookse hästi.

    võrdluseks sellest, mida ma hästi ei viitsi lugeda - lood stiilis "siis me sõitsime Vändrasse, poest ostsime kaks pakki küpsiseid ja õlut, sealt sõitsime Pärnu edasi, õhtul käisime peol".

    VastaKustuta
  16. "täna sõin sööklas kapsasuppi, nüüd on õudsed gaasid".

    VastaKustuta
  17. Jah, notsu, sa oled peaaegu õigel teel.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.