Vau, kuidas sitad asjad võivad elus kuhjuda.
Täitsa uskumatu.
Aga kuna mõnda neist ma ei ole isegi lugenud (s.t. ma näen Goodreadsist, et "kuigi sa proovid olla hea" keskmine hinne kukkus kolinal, ma ei pea selleks arvustust lugema, et teada: talle ei meeldinud, ja ma ei jaksa hetkel) ja mõnda ei saa niisama avaldada (inimene palus enda koha pealt diskreetne olla), siis lingin aint ühe arvustuse.
Mis ei ole isegi otseselt halb arvamus minu kui kirjutaja kohta, aga mis mulle lihtsalt ei meeldi. Häirib, et arvustaja ei tea ise ka, mis ta öelda tahab.
Ühes kohas ütleb, et kogu ulme kaob kohanimedega, alles jääb kolm toredat lugu ja teisal, et narratiiv peaaegu puudub ja naised on "mehemad kui mehed" - ja jooksevad samas, pead laiali, ringi.
(Võibolla see on mehelik omadus siis?)
Ja siukseid momente on veel.
Ühelausega: arvustuses puudub järjepidevus ja see mind häirib.
Phmt on see siin. Sirp.
Aga jah. See Sirbi arvustus on kõige väiksem sitt ja ma lihtsalt ei oska ja ei jaksa ja ei suuda ja ei jõua ja kogu aeg aint nutaks ja on isegi: "vat suren ära, vaadake, siis on teil küll kahju!", aga ma lubasin meelega suremist mitte taaskatsetada, kuni olen 45, ja sinna on veel veits aega.
Aga ma hästi ei saa ikkagi aru neist, kelle meelest hingeseisund on isejuhitav ja sa saad valida, mida tunned ja otsustada, et sa ei lange depressiooni vms.
Emotsioonid on täpselt sama palju keha kui hingamine nt.
Ainus, mis aitab: "A minge ka persse!"
Pole minu asi.
Ma vaatasin seda Goodreadsi ja see on imelik. Hetkel näitab, et community reviews 6 hinnangut, keskmine 4,17 ja arvustused kõik positiivsed, samas kui üldine skoor näitab jah, et 3,50 ja 8 hinnangut, millest siis need lisandunud 2 ei ole head. Huvitav, miks ta neid kahte siis avalikult ei näita, ainult üldskooris võtab arvesse? Kas kuidagi saab oma arvustusi nö varjata? Huvitav iseenesest.
VastaKustutaTal läheb lihtsalt natuke aega, et need avalikuks teha. Mingi goodreadsi värk, et nende, kes su sõbrad pole, hindeid ja kirjutusi raamatu kohta näed, kui selle päeva kell kukub - ma pole veel selgeks saanud, mis kell see kell on.
VastaKustutaMa ei saa Sirbi arvustuse puhul aru eelkõige sellest, miks üldse peaks oluline olema, kas teos on ulme või mitte.
VastaKustutaSest Varrak turustab seda kui "kolme ulmelugu".
VastaKustutaMul kama, kuidas nimetatakse, lihtsalt seda esimest - Sulavett ja veresidet - ei tahtnud ma omal ajal ulmeajakirja avaldamiseks anda, sest minu arust see pold ulme.
Aga mind veendi, et on küll.
Mul jookseb ka alati juhe kokku selle peale, kui paljude meelest peaks hingeseisund olema isejuhitav. Ütled midagi selle kohta, kuidas ennast tunned ja kuuled vastuseks: nii ei saa ju elada...
VastaKustutaKuule, tõesti jah, sellest oli kohe abi, nüüd saan ise ka aru, et nii tundes ei saa elada, seega ma enam ei tunne nii.
(ikka on raske hingatagi. Maitea, läheks magama tagasi?)
VastaKustutaSirbi arvustusel ei olnud ju häda midagi, muidugi autorina lugeda on veidi teine teema, aga mina sealt midagi "sitta" küll välja ei lugenud. Tugevad küljed olid päris hästi välja toodud ja see, et keegi ennast oma juttude sisse paneb, pole ka mingi eriline üllatus. Olen ka notsuga nõus, et teos ei pea tingimata mingisse kitsasse kategooriasse liigituma. Mis muudesse arvustajatesse puutub, on see nende isiklik arvamus ja seda maailma nagunii ei muuda. Kui tunned ise, et lood on hästi välja kukkunud, see niimoodi ongi ja muudmoodi arvajad võivad tõesti põrgusse sõita.
VastaKustutaMa olen Eveliniga suures plaanis sama meelt.
VastaKustutaTegelikult tahaks sult mitut asja küsida, näiteks seda, mis tundeid sinus tekib, kui sind Le Guin’iga võrreldakse. Aga ma kujutan ette, et see võiks olla pikem jutt, äkki räägime 8ndal? Ja siis veel see märkus, et inimesed on ikka_nii_erinevad. Mul polnud aktiivsel loomeajal absoluutselt probleemi enda tehtust lahti laskimisega. Pigem lausa tõukasin eemale, et mingu ja elagu nüüd oma elu. Arvustused jätsid külmaks, sest minu ja Asja vahel oli side kadunud, niipea kui Asi valmis oli. Aga me räägime muidugi erinevatest meediumidest - sinu puhul kirjatööst, minu puhul käsitööst. Kuigi, noh, jah, nii pead kui käsi on mõlemaks tarvis =)
Tumen pakkus ja tema pakutuga nõustudes langesid minu jaoks asjad paika.
VastaKustutaEt arvustaja oli solvunud, et mu raamatus olid mehed samas rollis, mis mitusada aastat meeskirjanike teostes naised: nimelt objektid.
Ja siis ta oli solvunud ja samas tõdes, et kirjutada ma ju oskan - ja tulemuseks siuke arvustus.
Mul on nüüd kergem. Ma alailma solvan inimesi kogemata ja siis ei saa aru, miks mind rünnatakse, miks see justnagu suht mõistlik inimene ütleb asju, mis selgelt on lihtsalt halva otsimisel oletatavad ja märgatavad üldse, miks, miks!?
Ja siis kui taipan, et aa, solvus! avaneb mu ees nagu kardin, kõik langeb paika ja pohh.
Elik see ei ole AUS arvustus, see on täpselt siuke "tahaks halvasti öelda, mis mõttes mehed on objektid talle - aga samas objektiivselt nagu otse HALB ei ole". Iga nurga alt, kust saab, on midagi susatud, aga kokku ... Naah.
Ebapärlikarp ja "sa ei ole enam oma laste vastu vägivaldne, sest nad on nüüd suured ja võivad vastu lüüa" oli sama teema.
8. ma näole ei anna, sest muuseumid ja näitused pole üldse minu teema - ÜLDSE. Ma tuleks loomaaeda, loodusmuuseumi, vbla ka tervishoiumuuseumi, aga ilma giidita - kui on loomad, surnud või elus, või saab näppida, käppida, toppida, on mul tore, kui peab lihtsalt vaatama, maitaha.
Nii et räägime siin =)
Le Guin on mu suur lemmik, aga selline mokaotsast "natuke nagu" ei ole mu jaoks kompliment, vaid "muidugi natuke nagu, dohh, kui mulle meeldivad tema ja Gaiman, muidugi me teeme midagi ühtemoodi, sest meil ongi sarnased maitsed".
Kui otseselt võrreldaks, oleks kompliment, aga mitte niimoodi.
No mul on jälle see asi, et räägiks heameelega, aga kohe varsti läheb lennuk =)
VastaKustutaKaheksandast. Ma pean tunnistama, et siin on nüüd see koht, kus_mina_inimestest, kaasa arvatud sinust, üldse aru ei saa =) Sa pole esimne blogija, kes mulle ütleb, et 8ndal ta ei tule, sest... ja järgneb mingi mu meelest üldse mitte asjasse puutuv põhjendus. Sest mu meelest on põhipoint_inimestega_ kokku saamine. Kulissid ei oma suuremat tähtsust. Näiteks mina ei ole_üldse_loomaaiainimene, aga tuleksin, kui üldsus otsustaks, sest issver, ega me ei lähe ekstra loomi või fotosid vms vaatama. Põhipoint on ju suhtlemises. Aga noh, jällegi tõdeme, et inimesed on erinevad =) Äkki mõtled siiski ümber. Või muudetakse koht ümber. Või. Mina olen igatahes kohal, mis see koht ka poleks.
DISCLAIMER: Järgneb pikk autisti ränt!
VastaKustutaNo kui eesmärgiks oleks aint suhtlus, oleks söögikoht või "jalutame mööda tänavaid ja sööme kaasavõetud pirukaid" teema ju? VÕi läheks mere äärde piknikule.
Aga autist nagu ma olen - inimesed on niigi kurnavad, aga neid (teid) tahaks näha küll. Hea küll, väsitav, aga ma võin ära minna, kui ei jaksa, ja kuskil teises lauas - omaette kivi taga puhata.
Aga kui samas peab tähelepanu jaguma mingitele asjadele, millest ma nt Balti jaama tunnelis mööda läheksin spetsiaalselt mitte sinnapoole vaadates, sest kui ma neid vaatama jään, siis peale kolmandat on kulunud 15 minutit ja ma olen lääbakilväsinud, ma tean ette, mis saab. Raudselt hakkab pea valutama ja ma vihkan kõiki inimesi mitte ainult üritusel, vaid kogu maailmas, tehes erandi oma lastele kahele lemmiksõbrale. Ja kui ma üritan kuskile omaette ära minna, on seal visuaal, mida ma pean vaatama, sest see on ju lahe ja ma olen tema nägemiseks raha maksnud, ja ma lihtsalt suren.
Ma ei hakka rikkuma enda enesetunnet ja ka teiste tuju, kui ma pingutatult ja kangelt sõbralik olen, sest nagu tahaks, aga üldse ei jaksa ja nii valus ja halb tegelt.
Ütleme, selline üritus on nagunii minu jaoks saatanast.
Kaks inimest - hea. Kolm inimest - ka hea. Neli inimest (koos minuga) = mu absoluutne ülemine piir, kus veel ok on. Viis-kuus inimest tuleb kõne alla, kui kolm neist on mu pere. Aga mitte raskem ja tüütum pereosa, vaid mu lemmikud.
Rohkem = miks?
Jaa, ma olen korduvalt käinud. Blogikokkutulekutel, ja kui lõpus on 3-4 inimest alles, läheb toredaks ja kui kõik on väga okeid inimesed, ei ole enne ka otseselt jube.
Ent need oli Ritsiku juures kodus. Ma uitasin kas õue suitsu tegema või istusin kempsupõrandal vaiba peal, sügasin koera, olin vahepeal üksi ja stiimulitevabalt.
Aga tegelt ei taipa, miks see "saame kõik kokku!" hea on.
Sind - jaa, ka koos mehega. Aga neljandaks seltskonda ei saa üle ühe inimese võtta, kuitahes toredad nad ka poleks - ja noh, mõni inimene, kes ka midagi ütles RItsiku blogisabas, EI ole siuke. Mõnega ei tahaks ka 1:1 kohtuda, sest ta lihtsalt ei meeldi mulle. ja mispärast ma peaks kokku saama inimesega, kes mulle ei meeldi? Ma isegi meeldivate väga tuttavate inimestega väsin ära ju!
Ehk siis: see ei olegi minu üritus. Ühtegi pidi. Seal ei ole midagi, mis tõmbaks mind läbi raskuste, sest KÕIK on raske ja ma lihtsalt ei jaksa.
OK. See on selgitav seletus, tänud. Jaa, eks meil kõigil ole need „ei ole minu üritus(ed)“.
VastaKustutaIkka ei taha midagi.
VastaKustutaPeale selle, et valu ükskord lõpeks.
Magada võiks ka vist.
Kas see alaline enese tunnetamine ei väsita? Kas sa ise ennast iseendaga ei väsita?
VastaKustutaKas sa üritad mulle öelda: "Ära ole sina, ole keegi muu"?
VastaKustutaKindlasti mitte. Ma olen ise ka suur mõtleja ja tunnetaja, minu kogemus lihtsalt räägib, et nö õige doseering on oluline. Vahel on vaja pisut juurde keerata, et nii palju poleks aega tunnetada. just pisut, veidi, natuke, teinekord isegi veel näpuotsaga, aga mitte üleliia. Pole suurepärane, aga kokkuvõttes ikkagi kergem elada, leppida, kohaneda jne, kui lõputu vabadus ainult enda tunnetamisega tegeleda.
VastaKustutaSee pidev enese sajaga tunnetamine ja liialt mõtlemine/analüüsimine pole mu arvates sugugi vähem väsitav.
Minu jaoks on loomulik olla teadlik ja kui tuleb mõni uus avastus, on kergendus ja rõõm.
VastaKustutaMa ei oska olla ebateadlik. Suurte raskustega suudan omaks võtta, et ebateadlikud inimesed, kellega lihtsalt juhtuvad asjad, on olemas.
Minuga ei "juhtu". Ma teen valiku ja eeldan, et muuhulgas ka selle põhjal teevad teised oma valikud. Ning olen siis rämedalt segaduses, et neil on "oi, ma üldse ei mõelnud sellele" või "kuidas sa küll vaevud kõike läbi mõtlema, ma küll ei vaevu" ja mul on "ma ei VAEVU, ma teen seda automaatselt - ja rõõmuga automaatselt ehk mulle meeldib ka.
Aga muidugi olen vahepeal hädas maailmas, milles inimesed ei mõtle - vähemalt mitte nii, nagu minu arust mõtlemine käib.