Olen väärtuslik

Esimene tagasiside. 

Ikka tore, et midagigi. eksole.

Tegelt on teine veel, Goodreads ütleb mulle, et on - aga mainäe. Seal kuidagi käib see näitamine vahel viivitusega, võib 24 tundi enne minna, kui ma uue hinnangu oma ekraanile saan.

Aga veel: keegid on seda raamatut ka ostnud, lisaks arvustamisele. Ma Rahva Raamatu ulmetabelist näen, kuidas seal ostetakse, ning mu raamat on kõikunud neljanda ja neljakümne viienda koha vahel.
Hetkel on 45. =P
Minu arust on minek rängalt palju parem, kui "Lihtsate valikute" alguses, mul on juba lugejaid, kes ostavad minu uue raamatu raamatupoest - väga jee.

"Kuningate" puhul ma ostuvärke veel ei jälginud ("Valikute" puhul ammugi mitte), sest õppetund luulekoguga oli sügavale ajju vajunud.
Õppetund oli "mitte keegi ei osta sinu kirjutatut, pole lootagi". Sest noh - luulekogu sai kõvasti kiita kriitikutelt, Sirbis mainiti vist 3 korda, Ekspressis ja Päevalehes kord või kaks - ja siis umbes pooleteise aastaga oli müüdud 30 eksemplari.
See tõi mu ootused lugejate leidmisel väga alla.

Aga nüüd olen taas natuke lootusrikas - et keegi loeb ja isegi ostab. Võibolla võrgupäeviku pidamine aitab ka natuke kaasa - kuigi ma ei ilmuta siinse tekstiga raamatuid, ma vähemalt reklaamin niivõrd, et korrutan: näe, ilmus, näe, minu arust sai hea, julgege lugeda!

Nüüd juba julgen ise öelda, et minu arust sai hea =)
Ma ei tea, KUI palju aastaid elasin veendumuses, et ma ei suuda midagi head teha, ning seejärel (ka pool aastat pärast Rongi oli see mu põhiline mõte) uskusin üleni ja üdini, ei ainsad head asjad, mis loonud olen, on mu lapsed.
Enam ma nii ei arva.
Aga oi, olen kuri, olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kuri kõigi nende peale, kes aina halvasti ütlesid ja pärast jahmunud olin, et KUIDAS ma end siis ometi tapsin.
Nagu ... bah!
Nagu - KUI juhm võib olla?

Seepärast ma ei saanudki aru, mis värk selle armastusega on.
Misasi see on, mingi väljamõeldis, mida kõik usuvad vist. Et oksütotsiin hakkab mingi inimese peale jooksma, sest hea tunne tuleb sisse juba teda ettegi kujutades? Nagu PÄRIS INIMESE?

Minu kogemus oli, et teised inimesed on oht ja hingevalu. Mulle öeldakse nende poolt ainult halvasti, kritiseeritakse, kõik, mis ma teen, on teiste jaoks ebatäiuslik. Ja seejuures arvasin, et MINA olen mingi emotsionaalse puudega, et ei suuda armastada oma vanaemasid ja vanaisa. Kõik teised ju armastavad enda omi!
Alles avastusega, et oooooooot, äkki ei ole normaalne inimestele, keda armastad, aina halvasti öelda, tuli mõte, et viga ehk polegi minus?! Äkki ei olegi normaalne kogu aeg halvasti öelda inimestele, keda armastad, ja et minu arust nii asjad käivadki, ikka aus tuleb ju olla ja et vahel midagi head on öelda, on eriline lahkus minu pihta, viitab, et ma pole mitte kale loomus, et lakkamatult halvasti ütlejaid ei armasta, vaid jube leplik, et piisab ka paarist hästiütlemisest, ja ma juba sulan?
Oi.
Olen titest saati treenitud olema surmalandlik.
Ime siis, et ma kõige karmimaid treenijaid ei armasta!
Peaks imestama, et neid teisi, veidi leebemaid, armastan =(

Nojah, tuligi siis mõte, et äkki pole MINA emotsionaalselt vildakas, kui ma selliste inimeste vastu häid tundeid ei hellita - äkki see ei olegi ok, kuidas mind on koheldud? Ja kui mul ei oleks selja taga seda perekonda, mis andis mulle tunnetuse "kui keegi mõnikordki midagi hästi ütleb, on jube jee!", äkki ma poleks paljusid on "sõpru" (no tollal tundusid nad jutumärkideta sõbrad) üldse enda lähedal sallinud?
Oi, ja siis tulid need endised sõbrad ja pere (kes on ikka veel pere) ja rääkisid, kuidas ma olen nii isekas ja ülbe nüüd, ma meeldisin neile enne, aga mitte enam.
Ja mina olin: "Fakk, aga mulle ei meeldinud elada nii, et mulle võib lakkamatult pahasti öelda, sest mina arvan, et selline ongi elu ning ausus". 
Täiesti hämmastav, aga tasapisi hakkasin mõikama, et ma ei tee mitte miljoni hinnaalandusega "hästi" ("enda kohta hästi", "no paremini mina ju ei suuda, nii et kõlbab", "no kui pole millegi vahel valida, käib ka sinu panus küll"), vaid ma teengi hästi.

Kirjutangi hästi. Teengi hästi süüa. Olengi julge oma ütlemistes. Näengi hea välja. Mu lapsed ongi imelised, absoluutselt ja mingi hinnaalanduseta, ja ma olen nendega täiega hästi teinud.

Ja ma julgen öelda, et "Kuigi sa proovid olla hea" on minu enda jaoks hästi välja tulnud.

Oi, jälle depressiooniteemaline postitus.
Aga ma olen ikka veel täiesti jahmunud, et kuidas ma sain terve elu, 35 pikka aastat ja ligi pool veel, ära elada, arvates, et ongi normaalne mulle halvasti öelda ja minust halvasti mõelda ja iga lahke mõte on eriline lahkus.
Iga lahke tegu on eriline lahkus kuubis.
Ma ei ole ju väärt.

Sitta, olen küll.
OLEN KÜLL.