Ise ma alistun sotsiaalsele survele ju!

Maailm!
Kuule, maijaksa. Päriselt.
Okei, saan aru, sinna sünnipäevale ronin ma ise, mis täna tuleb. Koera hoidmise orgunnisin ise ja plaanin viia taarat, et mu poeg saaks veitsa raha Keila (aah, nimi tekstis! a maijaksa head ümberütlemist leiutada) päevadele minekuks, ka ise.
Aga mina neid kuramuse päevi ei korraldanud ju! Ja ei kinkinud koerale hiigelsuurt ja jube lahedat konti, millega kolistada, nii et kell seitse hommikul oli mul ukse taga alumine naaber (seekord naissoost, keda ma talun märgatavalt paremini kui meespoolt), kes palus vaikust. Pärast 27 kellahelinat ja mitte väga vagural toonil, aga sõna "palun" oli sees, nii et mul on kohe parem tuju.
Aga siiski.
Rääkimata sellest, et mina oleksin ise selle kondiga kolistanud, eks ole.

Taara viidud, raha toodud. Poeglaps oli täiesti lohutav ja leplik, üldse mitte: "Nii vähe!"
See veits aitas tunnet paremaks muuta.
Aga võibolla ma lihtsalt ei lähe sinna sünnipäevale. Eile valutas mul pea. Üleeile oli väga raske päev. Ja täna tuikab ka. (Pole ime, mind aeti üles enne õiget aega KORDUVALT, sest Poeglapse sõber ööbib ka siin ja kell pool seitse ta kargas voodis istukile ja arvas, et nad on sisse maganud, Keila Päevad on ammu alanud.
Ta ... eksis. Aga kolmveerand tundi hiljem oli alumine naaber hullunud kellahelistamisega ukse taga. Ja siis tahtis Totoro ka juba õue. No ma ju tõusen siis päriselt, kui nii palju asju on, dohh.)

Miks oleks hea minna: sünnipäevalaps hoolib sellistest asjadest ja mina omakorda temast. Suur pind, ma võin seal rahus ja vaikuses omaette nurka tõmbuda ja teised ei sega mind, mina teisi. Saab tasuta hästi süüa.
Miks oleks hea jääda: kodus on kodu, kõik teada ja tuntud. Peavalu ei lähe vähemalt sotsiaalsest pingest ning uudsest infost hullemaks. Üksi on nii hea olla (ja mu lapsed lähevad sinna sünnipäevale nagunii).

Raamatu ja arvuti saab kaasa võtta. Need on olemas nii kodus kui väljas.

Krt, suht võrdne tundub.
Oeh.
Valikud, valikud ... Igal valikul oma hind.

Aga ma mõtlen, et lähen magama ja pärast ikkagi sünnipäevale. Sest ajani, kui mind peale korjataks, on veel umbes 6 tundi.

***

Tulin sünnipäevale.
Head isetehtud burgerid. Magasin sohval. Varsti magan veel. Väga raske on ärkvel püsida, eriti kuna räägitakse riigilõivu erinevusest majade ehitamisel või renoveerimisel, erinevate putukamürkide toimetest ja burgerikuklite küpsusastmest.
Aga burgerid olid head.

Tegelt tahaksin viriseda (misMÕTTES keegi mõnes asjas nii minu moodi inimene üldse peab selliseid sünnipäevi, kus räägitakse majaehituse riigilõivudest???), ent see ei tundu päris õiglane. Et noh - kui vanaldased sugulased ka peol on, vbla tulebki selline emotsionaalne foon, et see on jututeema? Mis siis, et sel hetkel ühtegi vanaldast sugulast vestlusringis polnud. Aga ma mõtlen küll, et vbla ma tulevastel aastatel ei paina end sellega - kuigi hästi süüa saab ja see on tähtis asi.
Nagu mitte midagi peale toidu ei meeldi mulle. Ei ole huvitavat hingest hinge vestlust. Ei ole lauamänge ega muid mänge, isegi sportmänge (mitte et jaksaksin hetkel, aga ideeliselt ikka parem kui vestlus putukamürkide toimetest erinevatel viljapuudel, aiaviljadel ja marjapõõsastel) pole.
=/

Õues on külm ka. Aga vähemalt selle eest tulin oma lastega tuppa ära ja ignoreerin, et pidu väljas on. Nagu - mida krdit =) Seal on külm JA sääsed! Ja pime.
Parem olen toas arvutis või loen "Ilmajäetuid" ja joon siin kohvi ja söön kooki, kus see MÕNUS ka on =)

Üks külaline nimega Mirjam: Pakutakse magusat ka. Ja kohvi!
Mina: No ma loodan, et me siin sees kah midagi saame. Soojas.
Mirjam (kes selgesti ei kuulanud, mida ma ütlen): Jah, muidugi! Nii et tulge!
(lahkub õueuksest)
Mina (vaikselt, omaette): No ega ei tule küll.
Tütarlaps purskab naerma.

Aga jah. Phmt.
Ma tegelt ei saa aru, miks ma olen siin. V.a. et süüa saab.