Tegelt ON ju hea

Jess!
Esimene inimene Goodreadsis on mu uut raamatut lugenud!
Sügisel tuleb miski "räägin oma raamatu(te)st" üritus, aga ikka ju tore, et keegi juba ENNE märkab.
Ja loeb.
Ma hoolin nt 6 aasta eelse ajaga võrreldes vähem sellest, et keegi loeb mu tekste ja märkab mind, tunnen vähem, et ainult siis olen olemas, kui keegi hoolib või kasvõi paneb korraks tähele, "ah, jah, tema ka" - aga see rõõmupuhang, mis tuli 100% lugejate lisandumisel, oli ikka meeldiv.

Nüüd klikin Goodreadsi linki ja vaatan õnnelikult juba kolmandat korda, kuidas näe, luges!
Talle meeldis ka =)

Muidu olen nii väsinud,
Nii väsinud.
NIIII väsinud.
Kusjuures ma tean, nii palju kordi olen kogenud, kuidas mul on parem olla, kui teen vähem. Ja ikkagi olen: "No aga see koerakarvane põrand on juba kolmat päeva siuke, et halb vaadatagi! Ei kurna mind ju nii väga, kui täna selle tolmuimejaga üle imen, mis siis, et on nii palav, et PEAN ujuma saama ja õhtul on kulmutehnik ja kulmutehnikule pean raha ka võtma ja koeratoit on otsas, nii et see pereäri-lemmikloomapood tuleb läbi käia, sest igal juhul ma annan oma raha parem neile kui mingile ketile ja jutt ja tegelt see raamatuarvustus tuleks ka valmis kirjutada ja pesu pesta ja ..."

Ja ma olen reaalselt kogu aeg väsinud. KOGU AEG.
Kuigi ma ei käi tööl ega õpi kuskil koolis ega käi trennis. Mu ainus regulaarne KOHUSTUS on koeraga väljas käia ja ma olen ka valinud, et ajan oma poega hommikul üles. Kõik.
Väsinud.
Olgu, selle ma õppisin selgeks, et kõigil inimestel ei olegi pidevat vaimset valu ja et selle saab antidepressantidega kinni keerata ja siis pole mul ka ja emake maa, kui tore on sedasi elada.
Aga kuidas on elada nii, et ei olegi kogu aeg väsinud? Oot, ma tean seda tunnet lühikestest hetkedest, vahel on isegi peaaegu terve päev selline - ossa, ning inimesed elavadki nii või? PÄRISELT? Inimene olla on tegelt nii lihtne?!?!?!?!
Kuram.
Jaa, see on - neurotüüpiline olemise hea külg ilmselgelt.

Aga tulles tagasi oma "mind ei ole olemas"-tunde juurde - vanasti väga tugev, nüüd nõrgem - siis mul on alati hirmus hea meel, kui kuulen, et keegi on mind taga rääkinud. Nagu - ma olen neile olemas! Märkasid! Jai!
Ja sellega seoses ma ei saa kuidagi aru neist inimestest, kes on häiritud, kui neid taga räägitakse. Nagu - mis parem oleks mitte märgatud olla? Et keegi sust midagi ei mõtleks, ei head, ei halba, läbipaistev ühik? Miks, MIKS?
Mina olen raudselt "igasugune reklaam on hea reklaam" paadis. Isegi kui inimene saab must totaalselt valesti aru ja levitab oma arusaama laialt, need inimesed, kes temaga suhtlevad, on kas allpool minu latti või võtavadki ta juttu kui "tema võis ka valesti aru saada ja ta ju ei pidurda oma väljaütlemisi, et järele mõelda. Kui väga väga naine ette jääb, ma vaatan ja otsustan ise".

Oot, mulle tuli (eelnevaga väga lõdvalt seotud) ühiskondlik mõte.
Et ... et on küll igast Trumpid ja EKREd (jätkuvalt: kui nad oleksid mingid imelikud erandid, minu poolest olgu, aga õudne on, et hirmus palju inimesi nende poolt hääletasid - ma ei tunne, et me ühest liigistki oleksime, aga inimkond suures osas ongi selline???) ja olid Stalinid ja Hitlerid ja Hispaania inkvisitsioon ja ... aga kogu aeg on olemas ja olnud olemas ju ka toredad inimesed. Professionaalsed pesapallurid, kes õpetavad täiesti võõraid pärast võistlust väljakule jooksnud lapsi pesapalli viskama, teised, kes peitsid oma pööningul juudipaari ja heitsid nendega nalja, kolmandad, kes ütlevad tänaval hästi ja neljandad, kes ei kõhkle vajadusel kannatanule elupäästvat esmaabi andmast - ja praegu, just praegusel ajal tundub mulle häid inimesi olevat nii palju, nii palju, et nad kostavad ühiskondliku häälena juba kõrva kõigile, kes kuulata tahavad.
Et on päriselt juba inimesed, kelle jaoks "poliitiline korrektsus" ongi sama asi, 1:1 tõlge "inimeste austusega kohtlemisele", kes saavad juba baastasemel ja mõtlematagi aru, et ühine sugu või rahvus või nahavärv ei tähenda kuidagi, et need kaks inimest sarnased oleksid, et on olemas ja julgelt sõna võtvad inimesed, kes mõistavad, et feminist ei ole sõimusõna.

Ja - ja mul on tore just praegu elada. Selles maailmas. Jah, kõik ei ole kõigile lihtne, aga kurat - millal on või on olnud? Kui sa vastutad iseenda eest ja iseenda ees, ei trügi teiste elu korraldama, ongi juba hästi.
Inimelu.
Lihtne ja hea, kui ainult nautida võtta =)