Päris toredad asjad

Totsik oli vahepeal haige. Selline pärast-vaktsineerimist-haigus, mis avaldus selles, et ta oli kuidagi väsinud, magas kogu aeg ja kuulutas välja toitumisstreigi ehk sõi ainult inimesetoitu, liha ja konti. Ma arvasin, et sihuke koer nüüd ongi, kuigi imestasin, kui ükspäev teda kohutavalt ära väsitanud ja tervet järgmist mahamagatud päeva kaasa toov sündmus oli mu ema ja tütre külaskäik.
Aga eile tuli tal isu tagasi, sõi terve kausi koeratoitu ära, ja täna ajas mu hommikul varavara, no üheksa või nii, üles, et MÄNGIDA.
Nüüd oleme pool tundi palli ja köiejupiga mänginud, ma olen saanud vaimustuda ja nunnutada ja vaimustuda ja nunnutada, ta on nii rõõmus ja selgelt on tal NII PALJU PAREM OLLA. Ei tea kohe, mis selle tunde pealt teeks.
Mul ka rõõmus. Sest ta nii rõõmus!

Leidsin ühe (päris hea) vana loo, mis ka Oletavasse Uude Kokku võiks minna, aga see oli alla 3000 sõna. Isegi toimetatud peast (peamiselt muutsin ära sigaretid pruun Barclay, sest neid ei ole ju enam olemas). See on mu südamele kallis jutt, sest kirjutasin selle kunagi ühe istumisega - nii palju, kui mul Inspiratsioon peale tuleb, selle ajal oli nii peal, kui andis.
Aga kui ma tahan kõigi juttude peale kogusse kokku ikkagi vähemalt 40 000 sõna, pean veel ühe loo kirjutama.
Päris krdi põnev =)
Pole ammu olnud "niih, pean kirjutama, aga ei tea, millest"-olukorda.

Teine raamat edeneb ka hästi, tänan küsimast. Ma olen ju tõhus, kui ma tean, mille nimel, ja tahan asju teha!
16 000 ja natuke peale sõna.
Ütleme: olen graafikus.
Kui keegi pärast kumbagi neist raamatutest ei taha, on veits kurb. Aga no eks ma pea siis otsima kohta, kus ma saan.
Keegi ehk tahab mind ikka =P
Krt, ei lähe seksi peale kohe mõtted! Ust! Koht!

Ma ei ole oma liibidot tagasi saanud. Aga lihtsalt ka kaheksa korda (kümme korda?) pisem kui enne on siiski rohkem kui null, eks ole.
Ja mingis mõttes on arusaam, et mulle MEELDIVADKI ainult tuttavad mehed, olnud väga vabastav. Ei ole enam "nojah, vbla peaks ikka kedagi uut otsima, kuigi üldse ei taha". On "olen kes olen, kui tuttavad mind ei taha, on ainus võimalus meessuhte loomiseks hankida uusi tuttavaid, kes, taeva pärast, ei hakkaks kohe sooliselt käituma!"
Teada, kes ma olen, kuidas toimin, on väga vabastav.
(Kuigi ma IKKA eeldan, et kui keegi must hoolib, ta mind ka kuulab. Ei, mitte sellest mõttes hoolib, et ei taha, et mul halb on, tahab, et hea oleks, aga ise lillegi sinna suunas liigutama ei hakka. Selles mõttes hoolin mina kõigist maailma olevustest väga väheste eranditega, ja samas saan aru, et hirv ja leopard ei saa korraga ühel väljal õnnelikuks saada, kui teine esimest juba jahtima on asunud.
Nii lihtsalt on. Elu ringkäik jms. Ma võin ses mõttes "hoolida", ent lepin sellega, et kõik ei saa õnnelikuks, sest no ei saa.
C'est la vie. 
Mina mõtleb "hoolib" natuke kitsamas mõttes. Aaa, et on hulk inimesi, kelle jaoks "oleks hea, kui tal hästi läheks" on juba kitsas? Pohh, mina ei ole need "hulk inimesi" ja mul ei ole huvi nende jaoks keegi olla.
Ma tahan päris asja. Et lille ikka liigutataks mu heaks. Siis olen ise jube liigutatud ja õnnelik küll.)