Tunnetest veel

Mul on päris mitu endist sõpra, aga täna jäin mõtlema selle ühe peale, kellega koos Beleriandi tegime ja kes toona aastaid ja aastaid luges mu kirjutisi (ja mina tema omi) ning nägin ... ei, "nägin" ei ole õige sõna.
Korraga tunnetasin, sain hästi täpselt aru, mis meid eristab. Kuidas me oma kirjutistes ja maailmavaates ja isegi välimuses just selle faktori võrra erineme - ja miks me ühel hetkel enam üksteisest üldse aru ei saanud ja seejärel enam sõbrad polnud.

Ma jäin tema üle mõtlema, sest olles üle lugenud kõigi lugude sõnad, mida plaanin kujuteldavasse Uude Kokku kokku panna, sain 35 000 ja natuke peale ning mu meelest on seda vähe. Nii et otsisin mälus, kas mul on mõni vana lugu veel, mis sobiks.

Mul on ju terve hunnik lugusid, meenus. Üks nende seast isegi päris pikk ja tegevust täis. Aga nad on kuidagi ... noh ... pinnalised.
Tollal, nende paljude aastate jooksul, mil need kirjutasin, me suhtlesime tolle sõbraga tihedalt ja kuna ma kipun tegema nii, nagu mult tahetakse, ilma et ma isegi saaksin aru, et see on Midagi Muud Kui Ma Ise Tahan, kirjutasin tema maitsele vastavaid lugusid.
Ja need lood on - noh - pinnapealsed? Põhimõtteliselt muinasjutud täiskasvanutele, aga mitte sellised, kus kiviplaatide vahed, millelt sangarit üle lohistatakse, on samuti lugedes tunda, vaid "nad vedasid teda üle põranda ning teekond oli pikk".

Kui ta selle pildi tegi, oli ta nimi
veel Marilin Rappu.
Hiljem ta abiellus ja võttis uue nime.
Kuna ma ei tea, kas ta tahab seda siia,
jääb Marilin Rappu.

Need ei ole halvad lood, ent nad on natuke tuimad, stiliseeritud ja mitte vahetult tunnetatavad, vaid nagu .... noh ... oh, ma panen teile pildi, mille ta kunagi ühe mu muinasjutu (selle kõige pikema) illustratsiooniks tegi.

Armas pilt, onju.

Aga kui mina oma aruga oma elu, mõttemaailma, jutte, ENNAST pildile paneksin, oleks tulem toores, ekspressiivne ja hull. Lõpuni välja ja natuke veel.
Mitte - armas ja stiliseeritud.
Aga see pilt sobib jutuga, mille juurde ta kuulub. Tema maailmas soolikad ei lohise, veri ei kleebi tasakesi kuivades, su sõrmed ei naksu sellest. Võid küll pisaratest poolpime olla, ent need pisarad on tõenäoliselt sellest, et sul on kassiallergia ja kuskil on kass.
Kuidas ma NII kaua ei näinud, et kui minul olid sageli kas 1-2 või 9-10 tunnete tasemed, tema elabki vahemikus 4-7 ja vahel VÄGA erilistel puhkudel tuleb ka 8 või 3???

Aga ei näinud.
Ma arvasingi, et mu 1 ongi tegelt 3. Ja pidasin samas end bipolaarseks, sest mu tunded olid sündmatult tugevad. No - need ei olnud ju PÄRIS tunded, ma lihtsalt tundsin ja arvasin neid niisugused olevat, selge ju!
Jep, nii loll olingi. Et ma midagi tunnen, ei kvalifitseeri seda veel päris tundena. Päris tunded on need ... filmis ja raamatus ja teistel inimestel. Minu tunded on sama reaalsed kui mu väljamõeldud (aga kirjapanemata, ma mõtlesin neid enda jaoks ainult) lood.
Õigesti tundsid teised, sealhulgas ka see toonane sõber. Neil on päris tunded, õiged tunded. Minu omad on ... pfff.

Nüüd ma mõtlen, jah, et kui lood mu peas mulle meeldivad, täidavad nad 100% oma eesmärki ja kui mul on väljamõeldud pere (mina ja 198 noort nägusat meest), ongi see täpselt, mis vaja. Sest reaalelus ma ei saa inimesi tundma ja mõtlema panna, nagu tahaksin, aga oma peas saan vabalt ja kui see mulle meeldib, ongi ju kõik hea? Ning kui ma tunnen, siis ma tunnen.
Kuid ma päriselt, päriselt, PÄRISELT arvasin uskumatult kaua, et mu tunded on valed. Et on olemas Õige Viis tunda ja kui ma tunnen teisiti, on viga minus. Mis mõttes ei armasta ma oma vanaemasid ja ei armastanud oma vanaisa? Mis mõttes ma armastan, nagu armastan (tahan et teistel hea oleks esmalt ja et MINUL hea oleks, tuleb alles viimases järjekorras) peaaegu tervet maailma, aga oma perekonnas pooli mitte?
Mul on midagi väga suurt viga. Päris armastus käib kuidagi teisiti, ma ei oska selgelt üldse armastada.
Ja ÜLDSE tunnen kogu aeg valesti. Need ei ole päris tunded, ma lihtsalt arvan, et tunnen nii - ainult et õnneks olen ma üsna mõistuslik ja saan aru, et tunded ei ole õiged ja saan seega teada, et tegelikult oleks sobilik ja hea tunda hoopis teistmoodi.

Emake maa! Ja ma elasin sedasi faking ... palju aastaid. Näiteks 36, sest ega ma kohe pärast rongi siis endal tunda veel lubanud. See võttis ikka aega ja läbitunnetamist. Olin enda meelest fundamentaalselt vale inimene enne.

Absoluutne murrang oli endale lubada sedasi tundmist ja mõtlemist, nagu ma tunnen ja/või mõtlen. Et ma tohingi olla just selline, nagu olen. Olen, kes olen, ei parem, ei halvem
Oh, ma peaks sellest Õigesti tundmisest, usust, et on Õiged tunded ja siis minu ... mingid justnagu-tunded, ka oma raamatusse kirjutama!

Aga teie saate enne =)