Südamelugu

DISCLAIMER: ilukirjandus!

Ma ei tea, kas sa nägid seda kutti, kes siit nüüdsama minema lendas.
Kui nägid, siis tead, et ta on neetult nägus. Säherdused tumedad kiharad ning silmad säravad ja soojad, kirjud nagu leopardi kasukas, kollase ja tume-tumepruuniga. Pikad jäsemed. Pikad sõrmed. Jume, jah, jume on praegusel ajal veidi liialt heleroheline, et teda laitmatult kauniks pidada. Aga mul on veel vesiselgelt meeles, missugune ta välja nägi, kui minu madratsil (punased triibud, pruunikad plekid, umbes sama vana kui ma ise) musta suhkruga teed jõi, veidi määrdunud lina puusade ümber, aga mitte selleks, et midagi varjata.
Talle meeldisid kunstipärased poosid, iialgi polnud miski hea lihtsalt selle pärast, mis ta oli, alati oli vaja kõigest teha kas
performance
elav pilt
või vähemasti natüürmort.
Lugu on nõnda, et lisaks ilule oli ta palju – noh – targem, kui oleks võinud arvata. Ma ei pea silmas tõelist tarkust, hingearukust, oskust valida hästi ja ausalt. Ma pean silmas, et ta teadis mõnest asjast palju ning minu seisukohalt võttes lausa ülearu palju. Ma olin enda meelest igakülgselt soomustatud ja kaitstud, karmatu nagu ikka see, kes teab, et temaga midagi juhtuda ei saa.
Ja siis varastas ta mu südame ära.
See pole nali ega ammugi mitte romantiline klišee.
Tõsi ta on, et kõige lihtsam on varastada armunu südant ja mina, naiivitar, arvasin, et kui ma natuke ära armun, ega sest midagi halba ei sünni. Igal juhul vähemalt siis mitte, kui ma oma tundeid hoolega kontrolli all hoian. Aga ta teadis tõesti palju ning oskas hetke valida. Küllap tegi ta peale veidi veinist, ent igas muus suhtes külluslikku armuühendust, kui mina rahuldatult tekikuhjas magasin, mu laua tühjaks ja hakkas metoodiliselt tööle, sellal kui minu usaldus, nauding ja ükskõiksus muu maailma suhtes talle nagunii väravad poolenisti avanud oli.

Tunnistan kohe üles, et ma ei tea ikka veel, kuidas see täpselt käis. Arvan, et hoolimata mu lohakusest ei saanud ta esimese ega vist ka teise korraga hakkama, sest ma mäletan mitut hommikut, mil ma ärgates tundsin rooside, jasmiini ja vere lõhna segatuna millegi nii ürgsega, et see mu ihast täiesti pööraseks ajas, ja ma mõtlesin, et sel kombel lõhnab tema nahk. Aga ühel hommikul ärkasin ma taas selle lõhna sisse, kuid teda polnud, aken oli lahti ja minu rinnus kummaline, väär, võigas tühi tunne.
Tõusin püsti, vankusin akent sulgema ja nägin siis oma alasti keha peeglist.
Esimesel hetkel ei saanud ma arugi, mis valesti on. Pilt oli lihtsalt võõras. Pikemalt vaadates tõusid karvanääpsud mu kehal püsti ja ma tundsin iiveldust rinnus ülespoole tõusmas. Mu roided olid mõlemalt poolt laiemale tõmbunud, kõhunahk allapoole vajunud, külgedel olid tumelillad muljumisjäljed ning vasakust rangluust tosin sentimeetrit allpool väike, umbes 2 cm pikkune valge arm justkui mälestus aastavanusest vigastusest. Ainult et eelmisel päeval polnud mul seal mingit armi. Surusin käe rinnale ja tundsin tuksumist. Muidugi, vastasel korral olnuksin juba surnud – kuid see oli teistmoodi, kuidagi tuim, ning sõrmedega roiete vahele vajutades tungis sõrm mõnes kohas peaaegu sentimeetri jagu laialivenitatud ribikontide vahele.
Seletus sai olla ainult üks.
Ainult üks.
Mul läks selle väljanuputamiseks kuus päeva – ja asi polnud selles, et ma poleks teadnud, et nii saab teha ning missugused on sümptomid.
Seda teeb inimesega südame kaotamine – ta ei tee enam vahet õige ja vale vahel, ta kaotab võime tulevikku tunnetada, inspiratsioon ei pääse temani; mõistagi ei suuda ta enam armuda ega hakata armastama kedagi, keda ta varem juba armastanud ei ole. Kui keegi õpib kunagi varastatud südamest seal juba olevaid tundeid eemaldama, on asi päris hull, ent seni pole seda tehtud. Ilmselt selle tõttu, et sellest ei saaks keegi mingit kasu.
Kui ma lõpuks aru sain, mis oli juhtunud, tundsin säärast õudust ning jälestust, et see ajas mu suisa segadusse ning ma pidin veel paar päeva kulutama arupidamisele, mis täpselt nii vastik oli.
Reetmine. Olgugi me polnud üksteisele õigupoolest midagi lubanud, olime vahetanud sõbralikke sõnu, hellusi, ühiselt naernud ja oma minevikke arutanud. Väliselt olid meie suhted olnud soojad. Usalduslikud. Ning ta oli mind petnud, ära kasutanud, reetnud.
Ei tekkinud tunnet, et seda võiks andestada.
Ma pole kindel, kas ilma südameta on andestamine üldse võimalik.

Otsisin üles oma sõbrad ja võlglased.
Seekord vajasin ma ise teeneid ja keegi ei söandanud mulle ära ütelda.
Ometi ei osanud nad mulle ütelda, kuidas röövitud südant tagasi saada. Kui varas seda ise ei tagasta, on ainus võimalus õnne peale loota, kuid südameta inimene ei tunne õnne ära. Kuidagiviisi unustab ta alati oma rahakoti prügikasti servale, ei vaata kõigist võimalikest kohtadest just sinna, kus otsitav peitub, saab eksamil just need küsimused, mida ta kõige vähem õppinud on – õnn elab südames.
Nii jäi mulle vaid üks võimalus. Mul tuli võidelda mitte ainult inimeste vaid ka saatusega, kel nüüd on piiramatus koguses kaikaid mu kodarate tarvis. Aga mu röövija andis mulle ka ühe tahtmatu eelise – kaastunde ja halastuse osutamine on südameta inimesele puhtalt tahte küsimus. Seda pole võimatu teha, ent kergem on lähtuda vaid omaenese mugavusest.

Südametu inimene on elu lindprii – kõik võivad teda rünnata, tema ise on vaba kõikidest reeglitest.

Mu õnnelikumad sõbrad panid pöörlema rattad mu röövli leidmiseks. Mu hirmunud võlglased relvastasid mu enam kui hästi. Mu tõsised õpetajad treenisid mu keha , kuni see oskas õnne puudumise kõikvõimalikele ilmingutele (k.a. need, mis seisnevad suure, vihase ja paremini relvastatud mehe ootamatus sinu selja taha ilmumises) adekvaatselt reageerida.
Ja mu õnnelikud sõbrad leidsid ta üles.
Lollpea.
Ta polnud kaugele põgenenud. Küllap arvas, et ma olen ilma südame ning vajaliku taustateabeta abitu teda leidma. Ta tegeles ikka mingi kujundamisasjanduse ja graafilise disainiga ning jälitades tema tööandjaid selgus kiiresti, et ta elab isegi samas linnas kui mina.
Teadsin, et kuitahes hoolikalt ma tema tegemisi ka jälgiks, minu jaoks ei tuleks iial sobivat aega. Läksin niisiis kohe, kui teada sain ja (peale paaritunnist ekslemist tema maja vahetus läheduses) lõin puruks välisukse klaasakna ja avasin selle lingist, raiskamata aega õige numbrikombinatsiooni asjatu mõistatamisega.
Jooksin hallist trepist üles, trepikoja seinad olid vist kuuserohelist ja pasapruuni värvi, ma ei näinud ega kuulnud midagi peale omaenese beežide saapaninade ja taldade laksumise.
Korter 27. Tema uks oli veinpunase kunstnaha üle löödud ja nägi habras välja, aga ma ei suutnud uskuda, et ta olnuks nii tobe, et jätaks end veidigi kindlustamata. Koputasin (uksekella ei paistnud), keegi ei vastanud. Ega ma muud oodanudki, aga ometi… Taganesin viiendale korrusele trepikäänaku taha. Ootasin. Ootasin.
Umbes viie tunni ja umbes 24 umbuskliku inimese (viies korrus oli viimane, küllap pidas keegi just sel päeval seal sünnipäeva või midagi) möödudes kuulsin ukseketi kõlinat ja ust avanemas. Vaatasin alla ja nägin teda, pakk pruuni Barclayd (märk tema majandusliku olukorra ilmsest paranemisest) näpus, üdini hooletuna korterist väljumas. Tema kiharad olid veel pikemad ja läikivamad kui varem, seljas olid tal üldiselt inetu sinipunase ruudustikuga särk, mis nägi tema keha ümber välja nagu jumalate soomusrüü, ja tumehallid velvetpüksid. Ta vaatas nagu segaduses ringi ning tuli siis üles, koridori avaneva rõdu ukse poole.
Ma laskusin talle vastu.
Oletan, et esimesel hetkel ehmatasin ma teda. Pupillid tema kollasekirjutes silmades tõmbusid punktjateks, enne kui nad endisesse suurusesse tagasi tõmbusid.
“Mis sa tahad?” küsis ta ja ma ei vastanud, veendunud, et tõlgendaksin tema sõnu nagunii valesti ja küsimise peale ei tagastaks ta seda, mida ma tahan, nagunii. Ründasin täiskiirusel, teades, et kui ta just nirgi reflekse pole omandanud, taban ta hiljemalt kahe sammu jooksul.
Ta kerkis sujuvalt õhku otse mu parema käe alt, heljus uskumatu kiirendusega mu haardeulatusest välja viiendale korrusele, mind ühtaegu nii jahmatades kui rõõmustades – seal oli ta lõksus ja minu südame väega omandatud lennuoskus ei saanud teda kuidagi aidata. Pöördusin ja irvitasin, irvitasin filmilikul moel pahaendeliselt, nagu tema oleks seda sarnases olukorras teinud, sellal, kui tema vaatas mind mittemidagiütleva kivinäoga, õõtsudes lae all (ehk umbes meetri kõrgusel põrandast) õrnalt üles-alla.
Viskasin bola  (mis koosnes nahknöörist, paksudest sokkidest, patareidest ning täpselt kaalutud haavlitest) pärast vaid poolekeerulist hoovõttu, et ta midagi välja mõelda ei jõuaks, ja minu sügavaks ja siiraks üllatuseks tabasin puhtalt, nahkrihmad mässisid ta endasse, ükski sokk ei riivanud kitsas ruumis elektrimõõturite kappi ega takerdunud. Ta karjatas ning mina olin üleval parasjagu selleks, et ta kinni püüda ja sama hooga uimaseks lüüa.
Kui olin ta üle õla sättinud ja valmistusin raskuse all ägisedes alla minema, väljus samas olevast korterist 31 keskealine paar. Kuulsin neid tulemas, aga ei saanud midagi teha.
Otse loomulikult tõstsid nad kohe kisa. Olin liiga elevil ja vihane, et mõtelda, viskasin mehe oma seljast maha ja andsin kummalegi paar-kolm raiuvat lööki, nii et nad vajusid väga vaikselt põrandale. Olin valmis, et kohe väljub terve seltskond, kuid seda ei juhtunud. Kummaline … Läksin trepist alla, lootes, et ma paarikest ei tapnud, ent selle üle ka eriliselt muretsemata.
Oli tähtsamat teha.
Vedasin oma noormehe alla, uksest välja, kusjuures kohtasin enne oma tumerohelise Žiguli juurde jõudmist (vanaisa vana auto, mida keegi enam ei tahtnud. Õigupoolest minagi mitte) kahte inimest, kes sekkumise asemel millegipärast hoopis kähku minema ruttasid.
 Vahepeal oli keegi vajalikuks pidanud mu ürgvana sõiduriista esiklaasi sisse lüüa. Võetud polnud midagi, sest miski kergesti teisaldatav ei väärinud võtmise vaeva.
Toppisin kinniseotu suu hoolikalt oma kinnastega kinni, sidusin salli veel peale, kinnitasin ta tagaistmele ja asusin sõitma.
Oletatavasti tuli ta teadvusele kuskil poolel teel, aga ma olin kuradi hoolikas olnud, pannud isegi turvavöö kinni, ja sellest oli kasu: ta püsis paigas. Kui jõudsime mu kunagise kodumajani, vaatas ta selgete valvsate silmadega mulle otsa, sellal kui mina ta veidi lahtimale pakkisin ja, keti tema kaela ümber kinnitanud, tal liikuma hakata käskisin.

Läksime keldrisse.
See on päris viisakas kelder, küllalt tühi, vett on ainult ühe ruumi põrandal, ning külm, mida seintest õhkub, on lihtsalt külm ega sisalda aimatavat jälkuselehka, mis enamikus keldrites sõõrmeid ärritab. Mõned mu sugulased on pidanud koguni plaani sinna saun rajada.
Selle keldri keskmist ruumi on mu perekond varemgi sarnasel eesmärgil kasutanud, kuigi, ärge saage valesti aru, nad on kõik üsna kenad üsna tavalised inimesed. Et mu vanavanavanavanavanemad (ema poolt ja muudkui emaliini pidi edasi) olid midagi nõiataolist ja me oleme igat liini pidi teadnud mõnesid lihtsaid, kuid vähelevinud tõdesid maailma toimimise kohta, ei muuda neid veel oluliselt erinevateks ükskõik kelle naabritest.
Ma ei hakka teid tülitama seletusega, miks oli siiski peetud vajalikuks keskmisesse keldrisse kivitool jalgadega põrandasse betoneerida, spetsiifilised konksud lakke kinnitada ning miks esimesse ruumi kamina juurde mingit kaminaruumi polnud ehitatud.
Aheldasin ta käsi- jalgu- ja kõripidi tooli külge, võtsin ära ta kerged nahast kingad, sokid, kella käe pealt, lõikusin keha ümbert räbalateks särgi ja püksid. Siis läksin ette tagasi,  sulgesin ukse kõigega, millega vaja. Asusin kaminasse tuld süütama. Lõõrid olid nädala eest puhastatud (ja enne seda 2 nädala eest, tegin seda oma hullunud ettevaatuses nii sageli kui vähegi viitsisin, sest ma ei tahtnud riskida millegagi, millega riskimist oli kuidagi võimalik vältida), puud kuivad. Tuli süttis kui bensiiniga ergutatult.
Tagasi keskmisesse ruumi.
Lükkasin vaheukse koomale. Panin põlema laes rippuva elektripirni. Vaatasin teda.
Ta vaatas vastu. Minuti jagu põrnitsesime teineteist ja kuivõrd minu süda oli tema valduses, olin sunnitud mõtlema sellest, kui ilus ta oli. (Teile poleks ta räbalates, pool nägu salliga kinni mässitud, mingit muljet jätnud, aga teie pole samas olukorras kui mina). Mõtlesin kõigest meeldivast, mida me koos läbi olime elanud. Sellest, mida ta öösiti praojoonelise lae all pimedusse rääkinud oli.
Tema kõvasti kinninööritud randmetega käed olid valged ja ta värises ajuti.
Kulm oli katki (küllap see juhtus paarikese sekkumise järel trepile pudenedes, ma poleks olnud suuteline teda näkku lööma). Kahe tule vahel – pole sugugi kerge vaadata otsa oma südame röövijale, soovimata tema jalge ette maha istuda ja ükshaaval ta sõrmi suudelda ning limpsida. Samas tundsin tema suhtes säärast erkvalget vihkamist, et polnud vist isegi tarvis südametuse mõju, et muuta mind tema suhtes halastamatuks, panna mind tema kannatusi nautima.
Läksin sidusin salli lahti ja koukisin oma ilased kindad tema suust välja. Ta ahmatas õhu järele ja hakkas köhima.
“Tere jälle,” ütlesin ma.
“Kust sa teada said?” küsis tema.
Ma ei hakanud sellele totrale küsimusele vastama. Rebisin siugketti tema kaela ümber ja ta hakkas kõõksuma, lõug surus rinnale, püüdes kõrisõlme kaitsta, ja ma astusin väga tema lähedale.
“Vaata,” seletasin päris vaikse häälega, “nüüd küsin mina. Mul on üks küsimus. Kui sa oled valmis sellele vastama, siis tee seda. Mina tegelen seni uue toreda meelelahutusega, mille sa mulle kinkisid.”

Meie pere keldrid on väga helikindlad. Karjete pärast polnud mul põhjust muretseda.

Tunnistan, et mul polnud õrna etteaimdustki, mäherdust naudingut tema piinamine mulle pakkus. Juba ainult hirm tema näos, kui ma tõusin, pani vere mu kehas tuikama. Kahtlustasin varem ikkagi mingit uudset trikki või ootamatut võimet, millega ta end vabastada võiks, kuid sulaselge hirm vihaga pooleks tema vaikiva suu kurdudes oli nii selge, mu süda temas tunnetas kõiki ta kehareaktsioone, ja nii suutsin ma lugeda näovõpatusi, lõhnu, hingamiskiirust – lugeda teda nagu ma iial kedagi lugenud polnud.
Tema hirm ja segadus heljus keldris nagu raske parfüüm.
Kuni tuli põles ja alles süsi tekitas, võtsin tema vasaku käe ja murdsin näpitsaid kasutades ükshaaval ja aeglaselt nelja sõrme küüntealused lülid. Tema valust tohututeks suurenenud silmadesse vaadates võtsin tangide vahele nimetissõrme teise lüli. Ta huuled olid hammaste kohalt tagasi tõmmatud ning ta hingamine kõlas valjult nagu terve sümfooniaorkester. Surusin alla soovi tangid kokku pigistada ning sosistasin:
“Millele sa loodad, armas? Anna see mulle tagasi ja sa pääsed suhteliselt tervena. Piinle kuni lõpuni – ja sa ei saa seda ikkagi kasutada. Mis mõte on sul praegu kangelaslikult vaikida?”

Ei saa väita, et ta tegelikult just vaikinuks, kuid ta ei öelnud ühtki abistavat sõna, kui ma hoolikalt ning talle toibumiseks aega andes murdsin ta vasaku käe nelja sõrme järgmised lülid. Ta üritas minestada, kui ma tõin kaminast (kuhu mõistagi puid lisasin) esimese kühvlitäie sütt ning selle tema kehale laiali laotasin, siin-seal pahtlilabidaga söetükke ta nahal veidi koevedelikulägaseks kuumaks tuhaks vajutasin. Kuid ma võtsin abinõu tarvitusele, muuhulgas sundisin teda leiget suhkruga teed jooma, ja kuigi tema kuivusest krobelised huuled, higised oimud ning meeletud hingetõmbed anusid paari minutit pimeduses ja unustuses, ei saanud ma neid talle lubada – ma vajasin oma südant vähemalt sama palju, kui tema vajas valu lakkamist.
Selleks ajaks, kui ta viimaks äratuntamatu häälega hingeldas: “Ma annan selle sulle tagasi, aga luba, et lased mu vabaks. Jätad ellu – ja – lased vabaks,” olin ma isegi juba kaunis väsinud ja lootusetu. Üle 20 tunni uneta on paras koormus. Küllap ei suutnud ma esimesel hetkel uskuda, et ta seda öelnud oli. Mulle jäi ka arusaamatuks, miks ei loovutanud ta oma südant mulle kohe alguses, ja veel arusaamatumana tundus tema nüüdne järeleandmine.
Kui temas oli piisavalt vaprust, et siiamaani vastu pidada, pidanuks seda päris lõpuni jätkuma.
Situatsioon häiris mind, aga ma andsin nõutud lubaduse.
Ta sosistas, et ma pean ta lahti siduma.
Tegin seda, sisemiselt imestades, miks tal oli vaja oodata seni, kuni temast enam iialgi päris tervet meest ei saa, ükskõik mis meetoditega teda ka ravitaks. Aitasin ta püsti vasakule jalale, millele hea tahtmise puhul oli veel võimalik toetuda, astusin tema palve peale paar sammu eemale ja vaatasin, kuidas ta nagu muinasjutuvõlur värisevad käed tõstis ja sedasi paar sekundit seisis. Siis sööstsin ma edasi, aga jäin hiljaks. Oma viimasesse, mao väledusega tehtud liigutusse oli ta suunanud kõik, mis temas veel oli, haaranud paremasse kätte teravaotsalise õhukese noa, mille hajameelselt olin jätnud tabureti servale (koos hulga muude lõbusate mänguasjadega, mis laiali vedelesid) ja löönud selle altpoolt üles endale kõrri.
Ta kukkus põlvili ja edasi kõhuli – polnud ka ime, ta jalad polnud just seismisvormis – ma ei püüdnud teda kinni, kuid siis pöörasin ta näo enda poole ja ma vannun, tema verises  näos kustuvad silmad palusid andestust. Vähemalt sel hetkel olin ma oma tõlgenduses väga kindel ja ka hiljem olen  eelistanud sellest niiviisi mõelda.
Ma ei mäleta, mida tegin või tundsin järgmisel paaril sekundil. Esimesed mälestused pärast on sellest, kuidas seisan apaatselt seina ääres ning silmitsen tema keha, mis hakkab rohekalt helendama. Siis tõusis laip, jubedustäratavalt moonutatud (tuksatasin mõnutundest, meenutades, kuidas ma seda tegin, tema määrdunud pisaraid ja nahapooridest tõusvat valulõhna), istuli ja pühkis suurema jao verd maha. Vaatasin, kuidas haavad, lahtised, ent veretud, läbipaistva kileja nahaga kattuvad. Tema vaatas mulle otsa, silmad mustad kui tahm ta rohekal nahal ning ma mäletan, et mu mõtteis oli üksainus sõna.
See sõna oli “sedaviisi” ja ma püüdsin välja nuputada, misviisi siis ikkagi.
Ta tuli ja embas mind oma koolnukätega, mis olid veel soojad, ent ilmselgelt peagi jahtumas.
“Nii et pääsesidki mu südamega minema,” sosistasin. “Ja saad seda kasutada…”
“See annab mulle elu kuni sina elad,” jätkas tema mu segaduses katkenud lauset. “Ja mida tugevam sa oled, seda suurem on minu elujõud.”
Ma ei teadnud säärasest kasutusviisist.
Või olin sellest kuulnud, aga unustanud?
Aga see polnud veel kõik, taipasin samas. Mina jään teda oma elu lõpuni armastama, sest enam ma oma südant tema käest saada ei saa. Meie side on nüüd sama tihe kui nabanöör ema ja lapse vahel.
Ta hoidis oma laibakäsi ikka minu ümber ja ma tunnistan, et see polnud ebameeldiv. Ometi lükkasin need õrnalt lahti ja nägin tema nägu võpatavat.
“Sa tunned valu?” küsisin uskumatult.
Ta kehitas õlgu: “Ma ei tea… ma pole veel proovinud.” Vahtisin teda. Ta vaatas vastu. “Lähme siit ära,” ütles ta, ja viimaks me läksimegi.

Ma ei tea, mis see oli, mis selle olukorra lõi – õnne vastumeelsus südameta naise vastu, karistus vägedega mängimise eest temale, kosmiline nali?
Ehk oleksin ma südamega mõeldes tajunud, et tema äratoomine käis väga lihtsalt. Ehk polnudki seal midagi tajuda. Ma ei tea.
Ma tean, et ma ei saa oma südant iial tagasi, ent ma ei oska enam isegi kahetseda. Kes ma olin, kui mul see rinnus oli – ei mäleta.
Ja tema? Kahetseb? Nüüd, kus ta surnud on, pole tema tundeid nii kerge ära mõistatada. Aga vähemalt seda ma tean, et kuitahes vihaselt me teineteisest ka ei lahkuks, hiljemalt kolmandal päeval koputab ta akna taga. Tema haavad lähevad lahti kui ta kaua eemal on. Minul pole probleeme sellega, millega ta nüüd tegeleb ning tema ebasurnud silmad ei vaata viltu minu tegudele. Nii et –  küllap on meile mõlemile täie rauaga tasutud.

Miljoni kliki puhul.
2000. aastal kirjutatud. 
Väga natuke just nüüd toimetatud. Peamiselt tegin lauseid lühemaks. Lükkisin punkte vahele.