Mul nimelt tuli uid minna eile Tartusse oma juttu sisaldava raamatu "Isaac Asimov 100" esitlusele. Noh, ja kui ma juba nii kaugele lähen, võiks minna ka sõpra vaatama, eks? Noh, aga kui veel varasema rongiga minna, saab ehk tehtud ka ühe asjaliku asja, mille hetkel saladusse jätan, ent sünnipäeval paljastan.
Mhmh.
Juba sinnasõit oli väga raske, sest istusin teisel pool vahekäiku vanamehest, kes ainult jutustas. Kui ma nüüd tema juttu takkajärele analüüsin, siis ilmselt ta nipernaaditses - ajas täielikku jama, ent esitas seda kui "minuga päriselt juhtus, mina olengi see, kes elab sellist elu!" Aga asja sees ma ei kahelnud, et ta ise usub, mida räägib.
Alles hiljem tuli veendumus, et mkmm, võimatu.
Jaa, imestasin küll, kuidas ääretult enesekindlalt võib sellist iba esitada ("soomlased on uskumatult lollid", "ei, kõhuli maasikate korjamine on ammu möödas, põlvili on tervisele kõige kasulikum ja marjakorjamine on maailma kõige tervislikum töö", "me käisime tollal Siim Kallasega ühes klubis tantsimas. Siis abiellus tema arstiga, aga mina litsiga - ega ma ei kurda, neli last!", "ma olen eluaeg massöör olnud, helistage mulle, ma kahe minutiga annan mõned nipid" - no kasvõi see viimane! Mis krdi "helistage"? Sul on inimene reaalelus ees, kui sa tahad talle massaažinippe anda, on vist NÄITAMINE hetkel teema, eks, mitte hiljem telefonis seletamine???), kuid et see ei saanud tõsi olla, tabasin alles sõidu päris lõpus, kui kõik juba tõusma hakkasid, ja onu, kes oma jutu järgi oli olnud tippsortlane ja tippsportlaste massöör, hetkel elab Soomes ja kasvatab seal maasikaid ("helistage mulle, ma kolme minutiga annan teile mõned nipid, kuidas maasikaid kasvatada", "ei, sort pole tähtis, välja arvatud, et liiga pikaks ei tohi kasvada, nii et kile paigast nihutab"), nägi välja suht nagu suvaline vaesepoolne vanaonu odavatest saabastest veits vileda heleda jope ja logupoolse valge vana jalgrattani.
Siis pöördus minu poole (mul kukkus ennist välgumihkel taskust maha) ja väitis, et ma poole aasta eest olin talle rääkinud, et tahan suitsetamist maha jätta ja kuidas see läheb? Võtku ma tasakesi vähemaks ja saan hakkama!
Ma olin: "Mul pole IIAL sellist plaani olnud!"
Tema: "Oli-oli! Ma mäletan!"
Siis oli mul veel selgem, et ta tegeleb väljamõeldiste esitamisega tõe pähe. Mingid asjad on aluseks (minu välgumihkel, üle vahekäigu pingis istunud naine ütles, et on kehakultuuri õppinud, nii et sealt sportlased ja massöör), aga ülejäänu puhas väljamõeldis, mida enesekindla häälega esitada.
Olgu, aga siis oli see ju möödas, mina Tartus ja kõik korras?
Ooei.
Me tegime seda tsenseeritud asja ja saime esmalt ühelt mehel sõimata, et vales kohas oleme, miks me seal oleme, kes me üldse oleme sellised?! Mina vastasin: "Oi tahad tülitseda v? Tülitseme! Mis see sinu asi on, kes ma olen?"
Tema: "Mis sa oled purjus või?"
Mina: "Ei, minu arust sa võiksid ise tagasi tõmmata!" Ja näitasin talle kahe käega fakki.
Sest noh. Kui minuga nõme ollakse, ma olen täie rauaga nõme vastu.
Ok,tema pidi lahkuma (ta oli sõidukis, mis ei tohtinud teele jääda), meie lahkusime samuti ja siis mu (tsenseeritud) kaaslane, kes on väike leebe naine ja armastab rääkida "hingedest" (jutumärgid on tähtsad!) ja "metsikust loomusest", "armastusest" ja "ühtekuuluvusest" ning kokku on minu arust "üpris uhhuu-inimene, aga hea silmaga kunstnik", oli hirmus šokeeritud. Juba enne oli ta "ma üldse ei taha riielda saada" ja "ei tea, kas tohib?" Pärast kõndis, pea norus, ja ütles, et see faki näitamine oli ikka liig, mees tegi ju lihtsalt oma tööd.
Aga ses osas ma ei kipu andestama - sul on alati valik, kas teha oma tööd lahkelt ja inimlikult või ülbelt ning teistes halba tunnet tekitavalt. On täiesti õige anda inimestele, kes sind ründavad, sama rauaga vastu.
Mitte tõmmata saba jalge vahele ja vabandada ette ja taha ja arvata, et maailm saab siis paremaks, sest kui käitud inimestega hästi, muutuvad nemadki tasapisi paremateks.
Ei, kui käitud ülbikutega aladlikult, õpivad nad, et see ongi õige viis, saab inimesed, kes kuulavad sõna.
Ma ikka veel olen kuri Keiti peale, kes kunagi siinsamas kommentaarides väitis, et MINA olen silmakirjalik, kui tahan, et mind kenasti koheldaks ning ei lähe samas ülemuste juurde nõudma, et (võibolla kehtivaid, pole kindelgi) reegleid muudetaks.
See "ülemused vastutavad oma alluvate nõmeda käitumise eest"-idee ajab mind siiamaale vihale.
Õnneks ei ole viha minu meelest halb.
Jap, ma siiamaale ei saa aru, kuidas paljude arust on.
Viha on vabastav ja tugev reaktsioon, lasen endal tunda kuidas: "Nõnda on teiste vastu kuri käituda ning mina ei kavatse sellega leppida!" ja miks, MIKS mitte vihastada, kui sees torgib?
Ma ei taipa.
Nojah, aga kuna ma tahtsin, et väike ehmunud naine õnnelik oleks, läksime teise kohta. Tegutsesime seal ja kuskil 20 minutit hiljem veeres kohale auto. Et paigas polnud isegi sõiduteed, vahtisime sõidukit päris jahmunult. Autost ronis välja lühike jässakas mees, kes naeratas meile ja teatas vene keeles (aga seekord sõbralikul häälel!), et seal ei tohi olla.
Vahtisime teda jahmunult. Ta küsis, kaua meil muidu läheks veel, viis minutit? Kümme?
Pöörasin pilgu kaaslasele. Too kehitas õlgu ja arvas, et tegelt me lõpetasime.
Mina: "Mõ uže ... mis see on ... zakontšalis?"
Mees naeratas. "Bcё?"
Mina (kergendunult, seda sõna ma tean): "Mhmh, vsjo!"
Naeratasime, tema ütles veel midagi lahket, ent arusaamatut, ja lahkusime.
"Siin ei ole ju isegi mingit silti väljas! Kuidas me teada saaksime, et siin ei tohi olla?" küsisin hämmeldunult ja retooriliselt oma kaaslaselt.
"Ilmselt pole silti vaja, kui sellised autoga mehed kohe tulevad, kui siin keegi on," vastas tema sama hämmeldunult. "Huvitav, seal on kõik see graffity ja teismelisena me käisime ikka siin veini joomas ja ..."
Ning see polnud IKKA VEEL kõik. Kui me veidi eemal tänaval peatusime ja jahmerdasime, andis signaali sealsamas kõrval foori taga ootav auto. Vaatasime sinnapoole. Autoaknast vaatas välja kena noor mees, kes tõstis laialt naeratades pöidla.
Siis oli mul küll tunne, et jaa, positiivne tähelepanu on iseenesest jee, aga mul on tähelepanust tegelt väsimus peal.
JA sõbra juurde minek ja raamatuesitlus olid veel ees.
Sõber on tegelt hea sõber, temaga ja tema lastega (appi, ta poeg on vist aasta noorem kui minu oma, aga teeb täitsa vabatahtlikult talle ja külalistele oivalist espressokannukohvi!) veedetud aeg ainult mõõdukalt raske. Pealegi on tema (ka?) õde (haiglas), tal oli öövahetus tulemas ja siis me vahepeal suikusime kumbki oma sohval.
Aga no ma lahkusin sealt raamatuesitlusele (jee, et mina olin esimene esineja pärast koguõhtustaari, kes on raamatu koostaja + ees- ning vahesõnade, kus autoreid tutvustati, kirjutaja). Raamatuesitluse eel oli mul juba pissihäda ning kavas veepudel kempsu kraanist täita - aga see krdi vets oli lukus!
LUKUS!
Ok, esitluse elasin üle, kaua see ju ei kestnud ja nagunii kargasin lõpuosas püsti ja traavisin rongijaama, sest rongi ikka ju mahun, ei ole reedeõhtust "miks ma küll varem piletit ei ostnud, nüüd ei saagi!" Ja noh - ma olin juba nii väsinud, et loobusin juba kella 3 paiku rahulikult mõttest "no tegelt ma esitluse pärast üldse Tartusse tulin, peab ikka lõpuni olema" ja võtsin selle asemele "niigi olen jube tubli, et kohale lähen. Et ma pärast tahan sedasi koju saada, et saan veel rongiga KOJU, mitte ei pea ema juures ööbima, on täiesti hea, hoolitsen enda eest!"
Aga ma jõudsin rongi kaks minutit enne selle väljumist. Mis tähendab, et ei olnud aega käia ka raudteejaama vetsus (noh, rongis saab ju ka pissida) ega täita seal vetsus veepudelit (eluliselt oluline, sest rongivetsu kätepesukraanil on silt, mis ütleb, et juua sealt ei tasu) ega ka osta vett.
Asi lõppes sellega, et siiski jõin seda mittejoodavat vett seal rongikempsus, sest ikka parem, kui vedelikupuudusest peavalu saada. Sõin ära sõbra juures kotist välja võetud ja siis jälle kotti tagasi pandud, sest poodi minna polnud enam mahti ja mul peab midagi söödavat rongis kaasa olema, brie juustu, sest vat seal rongis läks mul viimaks kõht tühjaks.125 grammi paljast juustu. Päris maitsev.
Päeva jooksul olin küll natu midagi napsanud siin-seal, aga no ei läinud kõht tühjaks. Ja siis rongis ...
Teine rong Tallinnast Keilasse läks 3 minutit pärast Tartu rongi Balti jaama jõudmist.
Nii et ei ikka mingit vett, ei ikka mingit kohvi (mu kohvineelud olid selleks ajaks samuti täiesti hullud, ibuprofeen võttis küll valu maha, aga KOHV, miks ei saa kohvi?! küsis keha), glükoosi sisaldava toidu manustamist ka mitte ...
Kodus jõin mineraalveepudeli tühjaks, sõin joonelt ära neli viilu pehmikut kahe pannitäie peekoniga (poeg sai ka kolm viilu peekonit. Enne käis koeraga õues, sest ma rääkisin talle, kui väsinud olen ja tal hakkas minust kahju), tegin nelja kruusitäie jagu kohvi, jõin selle kõik ära ning lõin endale kaks korda parema käega näkku. Ükskord tahtsin nina sügada ja panin sõrme silma.
Ma arvan, natuke aega ei tee ma nüüd midagi.
Et täna hommikul kirjutasin BAASI kaks arvustust, tegin testlugejavalmiks oma viimase jutu ja saatsin neist ühele ka ära, tegin putru, puhastasin pomel(o?)(i?) t ning nüüd kirjutasin valmis selle kilomeetrise võrgupäevikuposti, ju ei ole millegi tegemine, ega ju?
Esitlusest panen siia pilte ka, kui mõni ilus tuleb. Hetkel veel ei ole, aga maijaksa oodata posti avaldamisega.
 |
| käib küll |
 |
| aga riides olen ju kaunilt, onju?! |
Muide (juhuslik huvitav fakt), kas te teadsite, et kohvi ergutina mittemõjumine on tähelepanuhäire üks sümptome? Mina ei teadnud. Lihtsalt imestasin, et miks mulle ja mu pojale kohv üldse ei mõju, nagu inimestele nähtavasti tavaline on.
Et autism ja tähelepanuhäire esinevad sageli koos, ikka teadsite? Mina vähemalt seda teadsin. Aga siiski, koos selle kohvivärgiga mõtlemapanev.
Whoa. Seda esimest ei teadnud... Arvasin, et ju ma olen lihtsalt liiga palju kohvi joonud kogu aeg, et _enam_ ei mõju. (Kuigi... 12. klassis võisin tegelikult ka peale energiajooki rahulikult magama jääda ja ylevalolemise käsitöö-öödel oli kohv juures pigem selle pärast, et pikalt yleval olemise juurde ta ju, noh, käib. Juuakse kohvi kui tahetakse yleval olla.)
VastaKustutaMhmh, energiajookide kohta käin see ka - ja jah, mulle on need erimõttetud tundunud alati. Phmt lihtsalt limonaad, aga hästi kallis.
VastaKustutaOt misasja te tegite, et ära aeti kogu aeg?
VastaKustutaAbsoluutselt mitte midagi natukenegi ebasündsat. Me olime lihtsalt valedes kohtades.
VastaKustutaAa jah btw ma saan päevas juua ühe (1) suure kohvi või kaks väiksemat, soovitavalt hommikul. Rohkem ajab südame pahaks :D
VastaKustutaMinult ka btw - too sõber, kel on diagnoos ja kogemused tähelepanuhäirega, rääkis ka, et kui see nt autistidel on, siis ses mõttes on see tüüpautismi vähendaja, et need inimesed ei armasta raudset rutiini ja ka tavalise rutiinitaluvusega on pigem kehvasti.
VastaKustuta... ja mina veel mõtlesin, et autistide rutiilembus on jama ...
Mulle mõjub kohvi esimene laks samuti pigem rahustavalt, aga ma arvan, et minu puhul ongi asi kerges sõltuvuses: esimesed doosid võtavad ärajäämanähud ära, mispeale hakkab selle võrra rahulikum, et enam ei käi need kohvineelud. Üle tavalise doosi juues võib juba ka ergutav mõju välja lüüa (mida mul pole tglt enamasti vaja, nii et hea, et see tolerants nii kõrgel on, saab maitsvat jooki tarbetu ergutavuseta pruukida).
VastaKustutaühesõnaga, selleks, et rahustav mõju oleks, pole tingimata tähelepanuhäiret vaja.
a mul tuli uudishimu: kui sa ühest küljest väsid uutest kogemustest kergesti ära ja teisest küljest ei talu rutiini (mis oleks iseenesest hea kaitse uute kogemuste vastu), mis kohas sul see tasakaaluolek on, kus hea on olla?
teine uudishimu on muidugi see, mis koht see Tartus on, kus olla ei tohi. Ma ise hängin sageli näiteks sõjaväeosa läheduses (sest tore võsa, linnaloodus ja värk), mis võiks idee järgi olla hästivalvatud tsoon, aga seni, kuni ma tarast sissepoole ei tiku, ei ole keegi midagi ütlema tulnud.
Jaamast teisel pool üle raudtee. Ja diagonaalis üle sõidutee üle raudtee ka.
VastaKustutaJa no mul ei kipugi olema seda tasakaalupunkti =) See on mu põhihäda. Mul on kas väsimus või tunne, et maisaa, maivõi, peanmidagitegema, miseluseemuiduon. Ja siis ma vangun enamasti väsimusest, sest nii on kuidagi parem ikkagi.
(a muidu: oled sa ikka kindel, et sa ka tähelepanuhäiret ei oma? Nt unerütm (hilja voodi, hilja üles) ka viitaks nagu sellele. Tüüpiline tähelepanuhäirikute mure: maailm eeldab neilt hoopis teistsugust unerütmi, kui neil on.
VastaKustutaJa olemuslikult, eks ole, kui inimesel on AKTIIVSUS-ja tähelepanuhäire, tuntakse see kergesti ära ja tootsi-klassid jne. Aga kui on tähelepanuhäire ilma aktiivsushäireta, siis on väga head spetsialisti vaja, et ta üldse märkaks, et oot, SEE vist.
Enamasti nad ei märka.)
Tüüpiline "hajameelse professori" teema: tähelepanu on nii tugevalt ja üheselt ühel teemal (mis professori puhul siis ilmselt teadustöö), et ta ei märka, et läks õue pidžaamapükstes ning närib võileiva asemel taskurätti.
VastaKustuta(ja nagu ikka, on ka see omapära naistel natuke teistmoodi esinev, aga alles viimatisel ajal on hakatud märkama, kuidas see neil just ilmneb, sest sümptomaatika pandi paika meessoost isikuid jälgides ja uurides.)
VastaKustutaei ole kindel, aga mul pole ka mingit erilist põhjust arvata, et mul see on. Tähelepanu koondamine ei käi kuigi raskelt, üldse ei tundu elu mulle laias laastus eriti raske, kui just midagi päris hullu ei juhtu. Ja kui midagi viga ei ole, siis ei tundu "häire" termin nagu adekvaatne. Mu jutu vastu saaks väita, et no muidugi, kui mul on õnnestunud endale sisse seada elu, mis mulle sobib, ei paista mingeid häireid välja, vaat kui panna mind vabrikusse tööle, kus siis alles paistaks! aga teisest küljest: näidake mulle keegi, kellel mingi häire sümptome ei hakkaks esinema, kui ta on sunnitud elama elurütmis, mis talle üldse ei sobi.
VastaKustutasobiva-sobimatu elustiili teemal: ma ei olnud öökullitüübi ja ADD seosest kuulnud, guugeldasin; sattusin seepeale hoopis artiklile, mis küsis, kas osa ADD diagnoose ei ole hoopis unevaeguse sümtomite põhjal tehtud:
https://www.additudemag.com/symptoms-of-insomnia/
ja noh, kohv mõjub mulle pikapeale stimulandina küll, lihtsalt kogus peab olema suurem kui see, mis iga päev pidevalt üles läheb. Kaldun uskuma pikalt sissetöötatud tolerantsi, sest ma hakkasin kohvi jooma juba varateismelisena. Ja siis läks stimuleeriv mõju ilmselt selle nahka, et mind üldse funktsioneerimas hoida, sest toona ma ju elasingi vales rütmis ja pidevas unevõlas.
mul esineb küll vahel hajameelse professori sündroomi, aga ainult siis, kui ma olen kuhugi väga ära süvenenud ja siis on see seisund suuremalt jaolt kasulik. ja kasulik asi ei saa minu arust per definitionem häire olla.
VastaKustutateisest küljest on mul aeg-ajalt vaja saada hakkama olukordades, kus ma pean paralleelselt tegelema paljude väikeste ülesannetega ja palju inimesi korraga juhatama. Nt ühe suupoolega seletama muusikutele, mida vaja, ja teise suupoolega tantsijatele - rääkides neile ehk isegi peaaegu sama asja, aga eri sõnadega, sest nad ei saaks muidu aru. Olukorras, kus proov tuleb ära teha piiratud aja jooksul, nii et pole ka seda momenti, kus istuks ja koguks mõtteid - arvatavasti kogevad midagi sarnast sünkroontõlkijad. Või enne etendust, kus tuleb korraga suhelda muusikute, tantsijate ja kohapealsete korraldajate-administraatoritega, kellel kõigil on minust midagi vaja, ja ühtlasi panna keegi veel mööblit tõstma. Ja niiviisi vahel harva on see täitsa tehtav - hoolimata sellest, et kuna sellised üritused toimuvad enamasti tavaliste inimeste graafiku järgi, olen ma seda kõike tehes pahatihti veel magamata ka.
Tähelepanujuhtimine, mida mul on kõige raskem teha, on enda motiveerimine pikaajaliseks nühkimiseks - ma mõtlen siin nädalaid, kuid ja aastaid, mitte päevakava. Kui ma sahtlisse kirjutasin, siis luuletusi ja novelle, pmst nii pikki vorme, kui ühe hooga torust tuli. Seda, et suudaks sama asja kallale veel järgmisel päeval istuda, naljalt ei juhtunud. Ja igasugused kooli- ja ülikooliuurimused olen üritanud nii spekulatiivselt ära ajada kui võimalik, tähendab, sellisel kujul, et ma saaks oma töö inspiratsioonipurtsatuste najal ära tehtud. Ma ei tea, kas häda on selles, et ma pole harjunud pikalt pingutama (sest pole nagu otsest tarvidust olnud), või ma ei suudakski, isegi kui prooviks.
No "häire" nimetus on ju antudki isikute poolt, kelle juurde tuuakse laps (enamasti laps) kaebusega "ta ei saa tavalises elus hästi hakkama", aga see tavaline elu on lapsevanemate ja kooli määratud =)
VastaKustutaJa mul on mitte netiartiklitest info (sest sealt tuleb muudkui aktiivsus- ja tähelepanuhäire jutte ja maiviitsinud sügavamalt otsida, veel vähemalt mitte), vaid selle tähelepanuhäirikust sõbra, kes sai diagnoosi täiskasvanuna ja siis kaevus, et mis värk, info.
VastaKustutaTema ka enne ei teadnud, mis värk, miks tema omast arust mõtleb kõik NII läbi ja on NII hooolikas ja siis töölt saab "Ah, Ada, udupea!" Ta mõtles autismi peale, sest tal on selgelt autist(arperger)-poeg, kes on ka diagnoosiga ja koduõppel ja siis käis ja käis rääkimas ja kuidagi ühelt oma sõbralt sai "proovi seda psühhiaatrit, ta teab neid asju".
Ja see diagnoos klappis viimaks tema kogemustega, luges juurde ja oli aina "MUIDUGI! Just! See!"
a muidu vetsumajanduse kohta, edaspidiseks niivõrd-kuivõrd-insaidinfoks: kui kirjanike majas peaks mõlemad vetsud misiganes põhjusel lukus olema, siis sama hoone keldris on baar (vanasti oli Arhiiv, nüüd on Salong), millel on samuti vets olemas. Kui otseteed alla ei pääse, siis majast välja, vasakule ja veel vasakule ja niiviisi väljastpoolt ümber maja tagahoovi peale ja keldrisse.
VastaKustutamuidugi kui kell ple liiga palju - ja esitlused on tavaliselt varem kui see "liiga palju" - , siis on õue minnes juba ka raamatukogu vets kiviga visata. ei pea peasissekäigust minema, pääseb ka kohvikusissepääsust läbi kohviku ja see kohvikusissepääs vaatabki mugavasti kirjanike maja poole - aga kui on kõhe, et kohkohvikupersonal hakkab nägusid tegema (ma ei tea, kas hakkab) siis peasissepääsust on rahulikum.
Ma ülikooli raamatukogu peale mõtlesin, aga ma ei ole seal pärast remonti käinud ja vetsu OTSIMINE oleks liiga kaua võtnud.
VastaKustutaAga selle baari jätan meelde.
miudu rmtkogus on nüüd rohkem vetse kui vanasti, nii et üks on kohviku ja fuajee vahel pisikeses koridoris (kohvik on, nagu ma ütlesin, sealsamas nullkorrusel kirjanike maja poolses küljes) - peauksest sisse minnes peaaegu kohe vasakut kätt; lisaks, kui ma valesti ei mäleta, on sealsamas fuajees tagumises vasakus nurgas (treppidest vasakul) neid veel. Rääkimata nendest, mis on korruste peal.
VastaKustutaseda sa ikka tead, eks, et kirjanike majas on kaks vetsu peaaegu otse kõrvuti (eraldi ustega), nii et kui midagi terve püstakuga lahti ei ole, siis on lootust, et üks töötab?
Muidu ma alati kahtlustan inimesi "need ulmikud ja vastikud, lagastavad ja üldse ei vaata" suhtumises, kui ilmneb mingi hügieeniga seotud piirang ulmeüritustega seoses. Sestsaati, kui ühel suvisel üritusel Estcon olid voodipesud hinna sees ja järgmisel teatas pererahvas, et need mäkerdati nii õudselt ära, et nüüd inimesed võtavad kas oma voodipesu või on 2.50 voodipesutasu.
VastaKustutaJa mina mõtlen, et wth. Kui ulmikud tunduvad jube räpakad ja ronivad nt saabastega voodisse purjuspäi või pissivad potist mööda (mõlemat suudan teatud isikute puhul vabalt ette kujutada), oleks ju just mõttekas anda voodipesu, sest kui nad mäkerdavad saabastega linu, on see palju parem, kui tekke ja madratsit, mida on palju raskem puhastada? Ja kui pissivad potist mööda, on see ikkagi palju parem, kui täispissitud uksetagune sein? Või mida need inimesed mõtlevad?! Et on küll räpakad, aga matratsit ja õuespissimise tabu austavad?
Pff.
Üllatus-üllatus, kui ei austata üht enesestmõistetavat tabu, võiks ju EELDADA, et ka teist samalaadset mitte???
Aga muidugi võis vets lihtsalt ununeda lahti lukustada, kui ta suvaliste möödakäijate hirmus kinni lukustati, ja teine vets (kas see on seal kõrval? Ma ust katsusin, aga tegelt ei tea, mis seal teise ukse taga on) samuti.
Loodetavasti oli nii.
Selge, ka seal on vets tõesti =)
VastaKustutakirjanike maja puhul tundub selline kahtlus minu jaoks sellepoolest ebatõenäoline, et kirjanike liidus on endaski joodikuid piisavalt. neil ei tohiks selle koha pealt nagu eelarvamusi olla.
VastaKustutaSee vets vist unustati lahti teha - pärast oli lahti. Mul oli suht sama lugu, tahtsin minna, avastasin, et lukus ja siis hoidsin terve aja jalgu ristis. Nii kui lõppes, tegin teise katse ja lahti oli. Siis kirusin, et oleks ju võinud minna alguses ja Belialsile kaevata, poleks pidanud vaevlema.
VastaKustutaJap, ja ma ka mõtlesin pissihäda üle kaebamisele, aga asja reaalsuseks ei teinud =)
VastaKustutaRaamatukogu oma saab kasutada küll, ei maksa muretseda; minu kogemust mööda on isegi igati viisakas (ja minu kogemus on teisel poolel, eks, mis on tavaliselt ju alati hullem). Ja kohvikurahvas on üldiselt üsna lahke. Nii et järgmine kord lõbutse julgelt.
VastaKustutaP.S. Mul tekkis ka huvi, et mida kuradit te siis tegite. Ja et kas see on midagi sellist, mida ma ise ka tahaks teha. Ja et kas mina pääseks kobinateta (sest kui teed midagi kahtlast, on alati hea olla ülikonda ja lipsu kandev hilises keskeas meesterahvas, kes pealegi on veel ilmselge invaliid; valge nahavärv on kindlasti pluss, aga see pole Eestis enamasti küsimus - kui järgmine kord kahtlane paistad, võta end kokku ja katsu ikka rohkem mees olla, eks).
VastaKustutamulle tundub ausalt öeldes, et naisterahvas olemine võib töötada vähemalt sama hästi kui keskeas mees olemine; kõige kergemini võetaks natist kinni noorel mehel.
VastaKustutant ma kõndisin kunagi Paldiski sadamaaladel, mis OLI piiratud ja arvatavasti ka keelatud territoorium, kuhu ma olin sisse pääsenud kahe töötaja sabas mööda raudteed kõndides - ja ära eksinud. Kui ma lõpuks vahele jäin, oli tulemus lihtsalt see, et mulle pakuti küüti sadama kassasse, kuhu ma teed otsisingi.
VastaKustutaja ka VVN-le ju politseid näiteks ei kutsutud. Esimene mees oli tõenäoliselt selline, kes lihtsalt teisiti ei oska suhelda kui haukudes.