Tasakaalupunkt puudub

Jestas, vahel ikka juhtub ka täiesti ettearvamatuid asju.
Ma sain Südameloole TAGASISIDE mujal kui oma võrgupäevikus.

Muidu tegin asja, mida olen enne ka siin minu moodi hullujatele soovitanud ja suus vahus, seletanud, kui lahe see on, aga vahepeal lihtsalt ununes, et sedasi tasub.
Kui kogu aeg pingutada, kaotab sisemine termomeeter igasuguse usaldusväärsuse. Minu arust Organism lihtsalt tõdeb, et nagunii mind ei kuulata, nii et tavatasemel ei tasu üldse enam infot edastada, aint valuga.
Aga nüüd ta ütleb, et täna veel midagi teha on selgelt liig. Nii et otsustasin, et kuna mu pea valutab, olen nii väsinud, et ei suuda magada ... krt, ma ei lähe psühholoogi juurde!
Ja SIUKE kergendus ... peavalu läks ka ära.
Hiljem tuli tagasi.

Tegelt mõtlen, miks ma seal üldse käin. Olen seda mitu korda mõelnud, eelmise terapeudi puhul veel rohkem, selle puhul isegi mitte seepärast, et mulle ei meeldiks, vaid ... minu peamine vaimne raskus on, et pingutan liiga palju, olen kogu aeg väsinud ja püüan samas ikka kõik ära teha, mis lubatud.
(Muuhulgas ma ju ÜTLESIN, et ok, käin siin, ja lasin endale aja kirja panna jälle.)
Elik - phmt et ma seal käin on KURNAV, ja minu meelest võtab mult rohkem, kui annab.
Aga arvatakse ju, et on hea ja kosutav ja psühholoogi juures käimine näitab, et hoolitsen oma vaimse tervise eest ja see on tasuta ka veel ...?
Oh, mind küll ... Jälle usun, mida "räägitakse" ja "mis üldiselt inimeste meelest hea on" ...
Tõesti, ma ei saa medalit, et käin seal. Ega raha. MIKS ma siis teen endaga sedasi?

Kui ma ei ole värske, paneb juba mõte minekust mul pea valutama. Kui ma olen suht heas seisus, pole mul midagi vajagi ju ...

Muidu purustasin asju. Et ma, Tartust tagasi tulnud, lõhkusin järgmisel päeval ära oma presskannu, on üsna loogiline.
Koordinatsioon kaob ära, kui väsinud.
Jõulujärgne aeg ostukeskustes, uus kann 6 euri, olgu, olemas.
Kann on kaks korda pisem, kohv maitseb natuke teistmoodi. Hämmastav, mis kõik mõjub - aga mulle tegelt meeldibki pisema kannu kohvimaitse rohkem.
Aga et eile otsustas mu telefoni ekraan lakata pilti näitamast (korra ta enne hoiatas ka, aga siis sain peale aku küljest ära võtmist ja SIM-kaardi eemaldamist ja tagasipanemist korda), on vähe nõme. Jah, mul on nuputelefon, jah, uut tahan ka sellist, nii et hind ei tapa, aga siiski. Veel 59 raha kaob. Mis toimub? Jälle jooksen lämbumiseni, et paigale jääda, samasugust elu evida kui varem?!

Laupäeval on mul jälle larp. Tartus.
Ikka ON VAJA end surnuks rühmata, ON VAJA.
(Aga kui mu pea enam ei valuta, tundub rollimängimine väga hea idee taas olema. Nii ma elangi.)