Ach, krdile

Olgu, pingutamine on jälle liiale läinud.

Ja oleks, et sellest mingit KASU oleks, eks ju. Et mu poeg oleks: "Oo, emme, sa tõidki mu kohustusliku kirjanduse raamatu ära! Nii lahe!"
Ei. Tõin talle Tallinna raamatukogust raamatu. Nüüd pean päevast päeva talle ütlema: "Loe täna 20 lk ka!" ja siis taluma tema virisemist, et kohustuslik kirjandus on nõme ja miks nad vabalt valida ei saa, mida loevad?!
Või kui ma olen välja ajanud öömaja Tartus, transpordi Tartusse, välja mõelnud ja suht valmis pannud kostüümi, oleks mängujuhid minuga: "Oo, sa oled nii vapper ja lahe, meil on nii hea meel, et sa tuled, me tõesti proovime sind õnnelikuks nüüd teha!"
Ei. Nad on: "Võta midagi kunstiks kaasa, meil vähem tassimist" ja "Printige oma tegelased ise välja, meie seda ei tee" ja tõtt öelda ma kirjutasin oma tegelasplaani, et tahan, et mul raha oleks ja sain rolli, kus "mida sa tahad" - oma töid müüa, "majanduslik tase" - vaene ja midagi veel teemal "vaene kunstnik, ei ole kerge kunstnik olla".
Käin poes, toon igasugu asju. "Keeda mulle makarone, mul ei ole nende muude asjade isu ja lõhe sa sõid ka ära!"
Ja vinnatakse ära mu endale toodud mineraalvesi, sest "tal on isu".
Ja ma ei kaitse seda ka, sest ma ju tahan, et ta rõõmus oleks! Mulle nii üldse ei meeldi endale meeldivaid inimesi pahandada või kurvastada!
Kirjutasin jutu, saatsin testlugejale. Nüüd peaksin ilmselt küsima, kaugel ta on ja mis vead jne, aga ma ei jaksa. Peaksin välja mõtlema veel mõned inimesed, kes võiksid testlugeda, ja neilt küsima, kas viitsivad - aga ma ei jaksa.
Kõik tahavad mult asju, aga mul ei ole enam midagi anda. Nagu mitte krdi midagi.
Ja pea valutab.
Kuidas ma aru saan, et olen päris katki: pea valutab mitu päeva järjest. Pausidega, sest mul on imelised migreenitabletid, aga valu tuleb ja tuleb ja tuleb tagasi.

Nüüd olen seisus: "Inimesed räägivad muga messengeris, aga ma ei vaata nende sõnumeid, sest nad tahavad mult midagi - isegi kui see on "lahke olla, me viime su oma autoga tartusse, tule mängima!""
Ma ei jaksa enam.
Läksin rikki, ei tule kuhugi, ära ka ei ütle rohkem, et EI TULE, lihtsalt ignon.
Sest ma EI JAKSA.

Ostsin endale uue telefoni, et näeksin neid sõnumeid, mis tulid (piiksud käisid), aga ma ei saanud neid lugeda, sest telefoni ekraan on pekkis.
Nojah.
Hea asi on, et mul on uus telefon. Halb asi on, et sealne sõnumisalvestamisvõimalus on vist pisem kui vanal (no poes polnud minu mudelit, võtsin selle, mis oli. 20 euri odavam). Igatahes nägin ma 16 iidaegset sõnumit ja kui olin need ära kustutanud, uusi igatahes peale ei tulnud.
Ma annan oma pojale iga päev D-vitamiini kapsli. Kas ta võtab seda ise, kui mul meelest ära läheb? Olgu, see on palju soovitud. Aga kas ta ütleb aitäh? Ei. Kui mul hästi läheb, võtab ta kapsli sisse ja joob vee peale kommentaarideta. Kui halvasti, teeb ta mingit keeldumisenalja, söödab mahakukkunud rohu Totorole või ohkab demonstratiivselt, nagu tuleks midagi eriti vastumeelset teha, ja ma peaks nagu PEALE KÄIMA ka veel, et ta võtaks D-vitamiini, kui ma niigi olen ju räme tubli olnud, meeles pidanud ja talle arvuti taha kah viinud.
Iga. Krdi. Päev.
Seepärast mulle ei meeldigi need "vahepealses vanuses" lapsed. 3-10. Mulle NII ÜLDSE EI MEELDI saada inimeste käest negatiivset tagasisidet, kui annan oma parima. Aga nii palju koristada, kui tuleks minule meeldiva keskkonna saamiseks koristada laste järelt, kes ei pane prügi prügikasti või joonistavad põrandale ja oma näole ja jätavad poolsöödud toidu voodi äärde põrandale 8 söögikorral järjest, ma lihtsalt ei jaksa. Nii et ma pean sundima neid tegevusteks, mida nad teha EI TAHA ja see on nii vastik ja raske ja vastik ja vastik ja kas ma mainisin, et vastik?
Aga jai, migreenitablett hakkas jälle toimima.
Enam ei valuta.
Mis on hästi.

Kokkuvõte: ma rabelen ja rabelen, torman elu eest, et hoida taset, mis juba on.
Et edasi jõuda, tuleks joosta kaks korda kiiremini.
Õnneks ma vähemalt tean, mida nüüd teha. Nimelt TEHA VÄHEM. Mitte minna. Mitte valmistada. Mitte värvida, pesta, naeratada, kiita, olla soe ja innustav.

Mina vastutan enda eest. Keegi teine seda ei tee.