Maailm ja mina on erinevad asjad!

Ei paistagi päikest!
Ma MÕTLESIN, et nii võib minna, aga siiski.
Pettumus.
Et päevitusega koos võib tulla ka nahavähk? Kuulge, ma suitsetan. Ja mitte e-suitse.
Selgelt eriti tervise-eeldustel oma käitumist mõjutada ei lase.

Khm, rongi alla minek ka kõige tervislikum valik ei tundu vist.

Aga lisaks päikese puudumisele hakkas ka vihma sadama ja see on tore. Asi pole nii hull kui eelmisel aastal, mil põud suisa hirmutas, aga pigem on ikka kuiv kui midagi muud.

Muidu olen endalegi ootamatult muutunud karmiks võrdõiguslaseks. S.t. ma olen alati (jep, isegi väikese lapsena) olnud võrdõiguslane ja kui tundus, et on VAJA, ka mölisenud. Aga Georg Floydi juhtum tundus mulle alguses nii selge, nii ilmne õudus; issand, neil on Trump, aga no enam-vähem ikka klaarub kõik. Ja kui nii ei juhtunud ja kui tuli persetäis eestlasi "must pätt sai surma valgele politseinikule vastu hakates, sitt lugu, aga muidugi eriti seepärast, et nüüd imevad mustad sellest olukorrast oma kujuteldava rassismi välja ja märatsevad", olin nii šokeeritud, et ei osanud õieti reageeridagi.
Aga siis mõned reageerisid ise ja ma sain ka joone peale - ning vau, mul lahkus inimesi sõbralistist fb-s ja Pärnits (teh äärmuslane) laikis mu postitust ja oi.
Päris lahe.
Be hated ja kõik need muud sõnad.

Ikka tore on nõmeda inimese meelest nõme olla! See teeb mu NIIIIII rõõmsaks alati!
Vabanen kahtlusest, et tema on ka mina, me oleme üks. Tema on TÄIESTI teine ja mul pole temaga mingit asja, emake maa kui tore!

Vbla see meeldibki mulle konfliktide juures? Tekkiv kindel jaotus, mis on mina, mis pole? Ja õudus arusaamatuste ees, sest tolle teise tema või kolmanda temaga oleme ju peaaegu üks, aga ta ei mõista mind, ta ei taju mind, mina teda tajun, tema mind mitte, appi! Minu arust oleme üks, tema on ent nii eraldi, et ei saa must üldse arugi, signaalid kehaosade vahel ei jookse, MIS TOIMUB?!
Jube ...
Ja ses suhtes ongi süüdistused isekuses niiiiiiiiiiiiiiii wtf. Isekus? Minus? Ma ei saa tihti ilma pingutamata arugi, kus on ise, kus teised! Mul läheb segi, Teised võivad oma hinnangutega sisse sõita, sest seljaaju tasemel ma ei saa aru, et nad on Teised ja mina hoopis eraldi.

Oo.
Olen enne ka sõnastanud endale ja teistele, kuidas mul on raske Mina ümber piire tunnetada, kogu aeg läheb lappama. Aga et konfliktsus ka sellega seotud on, pole iial varem mõelnud. Ma olen NII ÕNNELIK, kui mul on mõlakas, kellega täiesti eri meelt olla, vajadusel ka võidelda.
Ja nii kurb, kui mul on mõtete lahkuminek sümpaatse inimesega, kes nagu VÕIKS olla osa maailmaminust - aga ikka ei ole.

Jah. Vat SEE on minu põhiprobleem, mille sõnastaminegi päästab.
Et kaotan Minu alailma ära.
Selleks ongi oluline persse saata, mitte teiste muresid oma asjaks võtta, mitte põdeda, et teised pole piisavalt õnnelikud. Jah, ma terve hunniku inimeste pärast põen, sest tahan - aga ma ei ole Halb Inimene, et osade pärast ei taha, näitan keskmist sõrme ja leian, et nende probleemid on nende, mitte minu omad. Et inimesed kurje venelasi, kurje pagulasi ja kurje homosid süüdistavad kõigis oma hädades, on nende probleem ja pole minu asi püüda kõiki nende hädasid ära klattida, et nad vähem lollid ja teistesüüdistajad oleksid.
Mina olen mina, ma ei võta kogu maailma oma asjaks.
Ainult need võtan, keda tahan.