Tee head tööd, ole meeldiv inimene ja pea tähtaegadest kinni

Pealkiri on kokkuvõte Neil Gaimani soovitusest freelancer-töötegijatele.

Pisike tagasiside Valikutele 
Veel pisem "kuigi sa proovid olla hea"'le.  Siin on pikem samalt autorilt.

Tegin taas avastuse. 
Lugesin, onjo, "Poola poisse", onjo.
Sain läbi, kirjutasin Loteriise ka muljed.
Kogu see lugu ja maailm jäid mu pähe elama, sest noh - tunnen ju Luiksi (Adamit) ja Mudlumi endaga oleme ka paar korda kohtunud. Kõik see värk raamatus, mis klappis asjadega, mida ma tean, moodustas tervikuid ja kuidas suhtuda ja kurat, kui hästi see sobitub! Samas see muidugi on meelega teistmoodi, arusaadav, aga ...

... ja siis korraga taipasin, et olen täpselt vastand kirjeldatud inimühistule-sõpruskonnale.
Ütleme, Luiksile ja CO-le.
Seal raamatus on rühmituses (ja ZA/UM-is oli) normaalne kiita, sõnavahuselt ja kõvasti kiita oma sõprade töid ja isegi kui töid ei olnud, siis tema tulevasi-vist-tulevaid-võiks-olla-töid või minevikus tehtut. Nii oligi ehe, niii oligi absoluutselt loomulik ja mõnelgi korral polnud inimesel vaja mitte midagi teha, et ikkagi olla jumala kõva, legendaarne, unustamatu. 

Ja mina eksisteerin täiesti vastupidises maailmas. 

Nende jaoks oli sõprus põhiline, sõpradele tehti kõvasti absoluutselt siirast promo.

Praegune Kirjanike Liit (oksendab sundimatult, nii jäle on see nende reaktsioon Helmele. Laenates Kadri sõnu: "Sitt, mis sitt, hea, et sisse ei astunud!") ja kunagine vana-Sirbi-poolt-ZA/UM-i-vastu ühisrinne (mis on üsna samad asjad) toimivad täpselt samamoodi, aint pole nii kirglikud.
Side liikmete vahel pole nii tihe samuti.
Tuttavad kiidavad tuttavate asju, peamine on olla Liidus ja sellisena oled sa kohe "oma" ja "märgatud".

Mina teen asju.
Hästi palju.
Korralikult, oma suhtkoht parimat andes, kuigi väga muretsemata, et tulemus PEAKS siiski kuidagi vähem isiklik ja rohkem nagupeab olema.
Vt kasvõi sedasama Loteriisse "Poola poistest" kirjutatud posti. 

Aga ma ei ole kellegi kasuliku ja tuntu sõber. 
Mind ei kiida väga keegi. (Kuigi ma teen tööd, ärge selles kahelge!)

Olen Luiksigagi vahel fb-vestelnud. Aastaid tagasi oli mingi mõte, et ta võtab enda, naise ja laste pesud ja tuleb neid minu juurde pesema, aga no teisest linnast, autovabana ... ei tasunud vaeva ilmselgelt.
Ja kuigi ta meeldib mulle ja on niiilusmees ja puha, mul ei ole mingit tunnet, et tahtnuks temaga rohkem suhelda, sest kõik need kasvõi-natuke-tuntud isikud tekitavad mus ühe ja sama reaktsiooni. "Ma ei tunne neid ju. Inimestena. Lihtsalt tean neid, aga see nende kohta käiv avalik info on mul peas ja maisaa sellest lahti. Nemad samas ei ole millegagi ära teeninud seda pilti, mis mu peas neist on ja ... ma ei hakka jamama."

Mul on mingi ettekujutus. Las see olla, minu pea sees ei tee ta kellelegi kurja, ent päris inimesele sellega läheneda ... krt, ei. 
Kui me millegipärast aja jooksul juba päris hingesõpradeks saaksime, ok, siis see ilmselt enam ei segaks. Saaks ka asju vajadusel selgeks rääkida jne. Aga no ma niigi ei käi inimestele just peale, et nad minuga suhtleksid - ei taha üldjuhul uute inimestega mujal kui netis suhelda - sellistele, kellest mul mingi avalikkusele toetuv mulje on, veel eriti mitte.
Ei hakka jamama. 

Ma ei ole kellegi tuntu ja vbla kasuliku sõber, isegi mitte hea tuttav, sest tuntus iseenesest peletab mind kohe eemale. 
Kuid ma TEEN asju. Alates sellest, et kui olen lubanud Goodreadsis aasta jooksul 33 raamatut läbi lugeda, loen ka. Alates sellest, et kui lubasin teha jõuluks loomaliha, kartulipüreed, puuviljasalatit, sametsuppi ja niisama salatit, teen ka, kuigi alles tund enne jõuluõhtusööki meenub, et krt, salati unustasin!
Teen kähku valmis, dohh, kuidas siis teisiti!

Tegu on minu jaoks
a) püha - kui olen lubanud, ka teen
b) iseenesest väikest võidutunnet loov, kui saan ta ära tehtud
c) ja kui ei kiideta, mul on "no teen edasi, järgmisel korral kiidetakse vast ikka"

Eeldan, et kui teen piisavalt tihti ja piisavalt hästi, mind kiidetakse puht tehtu pärast. 
Tegelt ei ole nii, eks? Need on sõbrad-tuttavad, keda esile tõstetakse, kelle eelmisi tegusid meeles peetakse, kes pildil on. Nende teod loevad, muud teod on mingi ebamäärane mudru, millesse ei süüvita.

Mina võin teha ja teha ja teha, kuna ma ei ole kellegi avalikkuse ees kõneleja sõber, keegi eriti ei kiida.
Või mis sõber: vastupidi, kui inimene käib mulle närvidele JA on samas mingi influentser ja kuskil kogukonnas tähtis nina, ma nimelt, kohe ja eredalt ütlen, kui mulle ei meeldi tema tegevus.
Ei pea mokka maas teemadel, mis talle tähtsad, ei nooguta kaasa, kui mu arust asjad ei klapi, ei kata ühtegi pragu kinni, vaid olen: "Siin on ju pragu! Kuramuse LÕHE! MisMÕTTES kõik ignoreerivad?!"

Olen hell ja delikaatne ainult juhul, kui inimene paljastab mulle ise ja vabatahtlikult oma õrnad kohad. Siis ma ei löö, kui mulle ekstra näidatakse, kuhu lüües inimene haiget saab, siis hoopis kaitsen. 

Aga kui keegi on hästi enesekindel põhja peal, mis mu meelest mäda, ma muigan avalikult ta üle.
Selle tulemusena nt perekond Kallas (mingid eesti ulmemaailmas respekteeritud kujud, vastavad hüüdnimedele Ulmeguru ja Krafinna) ei salli mind avalikult, ent ka need, kes nagu-sallivad, eelistavad siiski promoda mingeid toredamalt suhtlevaid inimesi, mingeid tüüpe, kellega neil on vendlus-õesus, mitte mind.

Aga noh. Kuna ma teen reaalselt asju, mind natuke siiski sallitakse.
Lihtsalt raha ei saa muidu kui otse annetajatelt, kellele kas mu isik või mu teod või mõlemad meeldivad.
Ega ma ei muuda ennast - aga naljakas on, et tegelikult ma ju armastan inimesi, hoolin nii väga ja üldse ei tule selle peale, et mina olengi see kuri ja halb suhtleja. 
Et jaa, kui keegi teeb oma asju halvasti, esineb samas väga enesekindlalt ja kõik vaikivad selle koha pealt, tulen ma täiesti süüdimatult põõsast välja, klopin oksapuru maha ja olen: "Aga ta kirjutab ju halvasti! Aga tema on vilets toimetaja! Aga ta ei olegi ju eriti terane, miks krt ma peaksin valmistel selle lolli poolt hääletama?!" 
Ent samas olen nii hell inimestega, kes seda vajavad. Kes mitte ei ole ülearu enesekindlad, vaid vastupidi, kelle töö ja isik oleks palju enamat väärt, kui nad küsida söandavad.
Ja üldse tegelt ei saa aru, mis mõttes MINA ei ole tore inimene.
Olen ju?!
OLEN JU?!