Täna

Pärast seda, kui hoidsin kolmapäeval last ja pingutasin end rängalt üle, käisin neljapäeval hambaarsti juures. See oli raskele päevale teine otsa, migreenitableti ja teadliku pideva õlgadelõdvestamisega juba. Reedel taastusin ja vihkasin kogu maailma. Olin liiga väsinud, et magada ning VIHKASIN KOGU MAAILMA.
Täna aga olen enam-vähem hakanud ka pärisakut taas täiemaks laadima.
Vahepeal elasin varuakude peal ja issand jumal, kui need ka tühjaks said! Brrr!

Mõte, et ma ju olengi haige, ei peagi suutma, oli meeldiv meenutus.
Sest ma küll ei jaksa ega isegi sõima end enam selle eest, et ei jaksa, aga samas olen ära harjunud sellega, et väsinuna näen kohutavalt kahekorra, pillan asju käest ja kõnnin neile vastu, ning mu kuklas on selle faasi alates tunne: "natukene veel võin, lihtsalt mitte täpsust nõudvaid asju".
Mis EI OLE mulle hea. Iga sentimeeter sellest kobaksmuutumise faasist edasi teeb taastumise pikemaks ja vaevarikkamaks.

Ei, taastumine tõesti ei ole tore. Ei ole "leban pehmes kookonis ja mõnulen, kuni jälle tõusta tahan". On: "Elan oma tavalist elu, ainult koos tundega, et parem oleks mitte olemas olla, keegi ei armasta mind ja vihkan maailmas kõike. Isegi Totorot ja oma lapsi natuke."

Üleminek katkiolust paranemisele toimus öösel.
Esimesel poolel ööst nägin väga ebameeldivat unenägu mehest, kes tahtis mind käperdada ning nördis maapõhja, kui vastu hakkasin. Muidugi olin ma lits ja kullakaevaja, kui ta mulle ei meeldinud, eks ole. Selgus, et ta oli mingi mafiosnik ja asi eskaleerus läbi-kogu-linna võitlemiseks ja tagaajamiseks vene maffiaga, kusjuures pidevalt võttis mafiosnik nr 1 telefonivideokaameraga üles mu tegemisi, et need pärast teistmoodi kokku monteerida ja üles laadida, ning mina palusin suvalistel ettejääjatel ka filmida, et mul oleks vastutõendeid. 
Olin üleni higine, kui üles ärkasin. Käisin kempsus, viskasin pidžaama seljast ja teise teki pealt ning magasin edasi.
Siis nägin palju meeldivamat unenägu mingis Viljandi ja Haapsalu segulinnas ringi uitamisest. Uitasin koos ühe ekssõbraga, kes ühtlasi mu klassiõde ja kõige naturaalselt sportlikuma kehaehitusega naisterahvas, keda tunnen, tal kasvasid lihased phmt poeskäimisega ka.
Nojah, lüüriline kõrvalepõige.
Ma ei mäleta täpselt põhiintriigi seal unenäos, midagi ööbimiskoha otsimise ja arusaamatusega perekonna sees. See-eest on mul selgelt meeles, et lossivaremetes kutsusin Lokit. Loki tuligi maa alt välja, täpselt selliste pikkade sirgete punaste juuste ning valge nahaga, nagu ta mu kujutlustes on. Või oli. Unenäos oli ta nimelt ka habemeta, sest kui ma noor olin, habemete olemasolu kenade meeste juures üldse ei tunnistanud, ja see oli mu noorpõlve-Loki. 
Oh, ta oli nii kaunis ja nii väga põnev! Seejärel oli mul ööbimiskoha otsimise kõrval ka mõttes, kuidas teda ära päästa mingite kaakide käest, kelle ta enda kallale oli taas peibutanud ning kes jälitasid teda meie maailmas kangekaelselt edasi. 

Pilt noorelt mehelt sel ainsal korral, 
kui ta siin magas

Hommikul poole 11 paiku ärkasin juba meeldivama tundega ja nüüdseks olen ka lõunaune ära maganud ja üsna ... noh, maailm tegelt ei olegi nii kole koht, noh =) Täna tundub sedasi.

Muidugi on mul ovulatsioon ka (ega sellised unenäod ilma enam tule, kahjuks) ja ma lõhnan selle järele päris tugevalt. 
Hea aeg mulle last teha, kodanikud isased, kes mulle meeldivad ka!
Ja vabad on.
Ja kes mind tahavad. 
Ühesõnaga nevermind. Lihtsalt ovuleerun ja keegi ei peakski reageerima.