Tali

Siuke oli kutsika pilt Soovis

Koera karvaajamine tundub lõppenuna. 
Et siis ... poolteist kuud. 
Nojah. 

Ta on nüüd tunduvalt heledam. Tuli lausa meelde, et enne kui me ta võtsime, tahtsin mina suurt
segaverelist kollast koera - ja kui Poeglaps koerakuulutuses pilti nägi temast ja ta vendadest (vennad olid mõlemad suisa päris kollased valge kaelusega!) ütles kohe: "Tema! Jaa, võtame tema!" sest tema tahtis jällegi karvast koera ja Totoro oli pesakonnas raudselt kõige karvasem.
(Neid kolm. Mitte üheksa vms.)
Pärast selgus, et Totoro oli nagunii ainus, kes alles. 
Inimesed vist natuke kardavad emast koera võtta. 

Võib küll öelda, et Totoro ajas karva õigeks ajaks ära - talv on viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiimaks käes. Päris talv lumega, mis ei sula 4 tunni pärast ära, vaid mida sajab mõne päeva pärast juurde. Ja siis veel juurde. Praegugi mõllab helbepihu akna taga hämaruses ja mina olen harrast vaimustust täis.
Sügav see lumi veel pole, mu poolsaapad lähevad rahus igalt poolt läbi, aga nii palju parem kui üldse mitte midagi, et ma ei kaeba natunatukenegi.
Totoro on kah lumega veidi harjunud. Vaimustatud ikka, aga mitte nii hirmsasti, et tormata tahab ja ei topi ka enam hämmastunult nina igasse oma jälge: "Oi! Ma olen siin olnud! Oi, siin ka! Ja SIIN KA?! Aga siin ... jaa!"

Osake mind tahab kelgutama minna. Teine osa on: "Nooojah, aga ..." ja phmt on selle "aga" taga "aga äkki see ei olegi tore, aint vaev? On külm, mul on ainult ühed natuke paksemad püksid, raha pärast Legendisse minemiseks ka napib, koer jookseb kaasa, kuid kui seal on veel inimesi, peab ta lipuvarda külge rihma otsa ootama panema ..." 
Lasen veel natuke aega jõgedel merre voolata, natuke veel. Kui lumi ära ei sula, on mäed ju lahti. Meil siin lauluväljaku kandis on isegi suhteliselt künkasuurusi ... eee ... künkaid. 
Kuigi lapsed kelgutavad praegu igal kallakul, mulle need ei sobi. Ma tahaksin natuke pikemat sõitu kui 8 meetrit. 

Mu poeg? Tema tuli juba kolm aastat tagasi minuga kelgutama kaasa ainult seepärast, et 
a) ma väga lunisin
b) lubasin pärast koos temaga Legendisse sööma minna (läksime ka - tollal oli seal veel maailma parimat kitsejuustusalatit. Kahe aasta eest tegid nad menüü ümber. Nüüd on neil täiesti suvalist kitsejuustu-röstpeedi salatit, mis mind ei ahvatle.)

Kelgutamine on selgelt MINU asi, mitte tema oma.