Tegin kooki.
Küpses veidi üle ja Poeglaps teatas, et "valge osa ei olnud nii hea kui eelmisel korral".
Mina: Jessas, ma ei mäletagi, milline see eelmisel korral oli ...
Tema: Parem.
Küllap oli toorainete põhiosaks toona maitsestamata kohupiim, mitte vaniljemagus, mille võtsin seekord, sest odavam.
Miks oli tähtis, et odavam oleks? Sest laupäeval läksin Poeglapse sõbrale tema sünnipäevaks raha välja võtma ja mu ajus läksid kahe pangakaardi pin-id sõlme. Nii et lõin kolm korda vale koodi ning kaart konfiskeeriti.
Poja sõber saab kingituse hiljem ja mina otsustasin, et ei kanna ühel arvelt teisele raha üle, vaid üritan sularahavarude ja 4.48 peal, mis teisel kaardil, seni toime tulla, kuni uus kaart saabub.
See on omamoodi tore tunne, kui raha sedasi arvestama peab. Kunagi toonane sõber ütles, et see on nagu trenni teha ja lihaseid venitada, kui ammu pole teinud. See oli hästi ja tabavalt öeldud.
Aga asja teine pool on muidugi see, et kui kogu aeg ränka trenni teha ja mitte puhata, tekivad vigastused ja kui vigastatud peast ikka edasi teha, rängad vigastused, mis ei parane aastaid.
Poeglaps läks ilma minupoolse mainimisetagi koeraga hommikul õue (sest ta oli terve öö üleval olnud, tundis end ärkveloleva ja energilisena ja esimese tunni alguseni oli veel pool tundi) ja ma olen soojas vaimustuses.
Näete, on ikka nii, et minu kasvatus põhipoindiga "las laps teeb, mis laps tahab, kuni keegi haiget ei saa" ON phmt hea kasvatus =P Kasvab tore inimene.
 |
| Siin ta ei ole toolide ega isegi vaiba peal. Aga kõik on nähtaval ja kujutlege =) Ma ei tee ju ise pilti, pole vahenditki, kasutan teiste tehtuid aint. |
Oo, hm ... Proovisin ka seda kooki (väga väga naise marmorkook koosneb valgest muna-kohupiima-suhkru-hapukoore-vanilje segust ja brownitaignast, mis kümme minutit küpsenud valgele osale peale valatakse, paar korda lusikaga tõmmatakse, et värvid seguneks, ja siis veel 11-12 minutit või nii küpsetatakse) ja see on jumala hea.
Maitsev.
Hele osa on parajalt nii niiske, et muudab ka (pisut üleküpsenud) pruuni osa mahlaseks ning musta kohviga sobib magusus oivaliselt.
Häh, mida see Poeglaps veel tahab?!
Ühest koogitükist sai kõht täis.
Mis on hea tulemus, sest põhjus, miks ma kell kuus hommikul ärkasin, oli loomulikult näljatunne.
Ja miks ma siis kooki hakkasin tegema?
Sest mul oli tänaseks plaan teha marmorkooki ja lihtsalt ei tulnud muud tegevust pähe, mida kell kuus hommikul ette võtta.
Kirjutamine?
Ma toimetasin romaanimustandi taas läbi ja enne ärasaatmist kavatsen korra veel teha, aga ma ei tunne sees indu seda just praegu ette võtta. Enne 9 hommikul ei taha.
Huvitav, mis on nende väikeste vannitoaloomade nimi? Nende, kes on hõbedased ja vilkad?
Minu meelest on neist keegi kirjutanud ka ... guugeldus ... majasoomukad.
Väga tabav.
Muidugi on esimesena ilmuvad neist rääkivad lingid teemal "kuidas vabaneda?"
Miks, miks vabaneda? Nad ei tee absoluutselt mitte midagi halba, ei ole ka nii, et jätad mürgitamata ja neid tuleb üha juurde ja juurde. Neid ei tule juurde, nad on suhteliselt püsiva arvukusega samas kohas ka kahekümnel aastal järjest.
Elavad lihtsalt oma elu.
Vilkalt ja valguse süttides põgenedes.
Kott-tool on meilgi peamiselt looma kasutuses :)
VastaKustutaAga majasoomukad...on õudsed ju. Nad meenutavad kilusid ja kilud elamises laiali on kuidagi jälk :) Täna hommikul ma avastasin ühe suuuure majasoomuka oma voodist, teki pealt. Oleks nad siis rahus seal vannitoas või vetsus! Ma üritan ka mõelda, et nad ei tee midagi halba, aga no ämblikud ju ka ei tee ja neid ma kardan paaniliselt. Imelik on see, et meil on majasoomukad peamiselt vannitoa laelambi sees, kukuvad sinna kuskilt paneeli vahelt, välja enam ei saa ja siis mingi aja tagant tuleb lampi neist kuivanud laipadest tühjendada. Ma ei usu, et neist lahti saaks, mürgitama ei hakka, tolmust ei saa iialgi päris priiks, aga mulle nad ei meeldi.
Mul on nad rahus vannitoas ja vetsus, vahel väga harva näen mujal ka =)
KustutaJa noh. Kuna mul ei ole ühtegi arusaamatut foobiat (kõige lähem oli, et vahel mõtlesin ujudes, mis ma nüüd teeks, kui siin hai oleks, täitsa kartsin vahel kohe), ma ei kipu neist tundetasandil aru saama.
Mulle nad ka meeldivad, nagu koduloomake. Võrdne mu jaoks ämblikuga. Ei teki eal mõtet midagi neile teha.
KustutaAh need satikad jah. Neid niimoodi vaikselt sigineb ja siis nad hakkavad vaikselt suuremaks kasvama ja tekitavad omale saba ja sarved. Laps ikka kardab neid, aga teda veidi lohutab, et satikad kardavad teda veel rohkem.
VastaKustutaNeed loomaksesd armastavad niiskust ja mustust ja igasugu koledust.
VastaKustutaLihtsalt mainin: kõik Unknown - nime alt tulevad kommentaarid panevad mul alati käe tõmblema kustutamise suunas.
VastaKustutaSee viimane pääses VÄGA napilt - aga kuna ma oma standaradite kohaselt olen jõhkralt puhtalt elamas, ma ei viitsi võidelda ka oma õiguse eest. Et igal pool, kus ma esimesel korrusel elanud olen (või kui vannituba on esimesel korrusel), on ka majasoomukad old, on lihtsalt ... noh, ma tean, et nii on, ma tean, et kui ma sellistes kodudes külas käin, kus vannituba ja/või kepms esimesel korrusel, on minu teadmine - ja vbla on siis kõik mustad ja halvad inimesed, kel vannituba ja/või vets esimesel korral, las kellegi meelest siis olla.
Minu meelest ei ole.
Ma elan teisel korrusel :) See niiskuseteema on ka vaieldav, sest ok, enamasti on nad jah vannitoas/vetsus, aga meil on neis põrandaküte ja üldse terves korteris (meil pole radiaatoreid, need on põranda all) põrandad soojad ja õhk sellest tingituna väga kuiv, kasutame talvel niisutajat, et ninast verd ei tuleks. Kust see neile elukatele meeldiv niiskus?
KustutaMhmh, mul on (küll esimesel korrusel) õhk hirmus kuiv tegelikult - no talv ja keskküte ja pealegi hea keskküte, siin on suise palav!
KustutaJa tegelikult olen ka kõrgemal NÄINUD neid majasoomukaid - aga neid on märgatavalt vähem olnud. Esimesel korrusel on kuidagi rohkem alati =)
Ma teangi neid niiskuseputukate nime all. Elanud olen siin ja seal ja kolmandas kojas ja siis veel mitmes, ikka olen vahel trehvanud. Üldse ei arva, et elus kõik minu kontrollida oleks, seega jõudu ja jaksu Unknowidele:)
KustutaAinus pahandus, mis nad teha võivad, on vanadele raamatutele või siidriietele augud sisse närida. Ma ise selle pärast väga ei muretse, sest mul on piisavalt ämblikke, kes looodetavasti populatsiooni kontrolli all hoiavad.
VastaKustutaMa ka ei hoia oma vanu raamatuid ega siidiriideid vannitoa põrandal =)
Kustutamul siblivad nad ka mujal, miskipärast meeldib neile ahjude ees käia, kus nad on pidevas ohus, et pühitakse koos saepuruga ahju.
Kustutavbla söövad seda saepuru.
Kustuta