Noh, oligi kõik liiga ilus.
Nüüd on meil kaks päeva tähtajani - postitust kirjutades veel vähem - ja ma ei taha midagi teha. Olen jälle seal "elage siis ilma minuta, kui niimoodi parem on".
Tehke ise oma asju, kirjutage oma raamat, elage paremini igat moodi, mina kaasa ei löö.
Sest nii halb ... nii HALB!
K-l tuli idee. Ja ma olin harjunud ta ideid usaldama. Nii et üritasin. Mind häiris, aga üritasin. Moraalsed vastuväited olid üleval, ent ma püüdsin, tõesti püüdsin neid alla neelata. Siis tulin välja väitega, et nii ju ei saa, vaata kõiki neid vaktsineerimata lapsi, kes siis ka ellu oleks pidanud jääma.
K: no nendega ei juhtunudki midagi!
Ja ma läksin täiesti katki.
TÄIESTI.
Et "terav ja irooniline" ja "päriseluga seotud, teema, onju?"? Minge persse. Ma ei taha! See esiteks eeldaks täiesti teistsugust settingut kogu raamatule, muudaks võimatuks põhiintriigi, ühe peategelase elu, teise oma peaks oluliselt teistsugune olema (sest see muutus muudaks kogu raamatumaailma, muuseas oluliselt jubedamaks, sest tasapisi surevad piineldes kõik need hooleta jäänud väikelapsed ja kogunevad metsikutesse kampadesse suuremad hooleta lapsed, kes asuvad puhtaks sööma kõiki supermarketeid ja söögikohti, toidu pärast võitlema, küüned ja hambad ja noad ja ...) ja sa tuled selle ideega välja kaks päeva enne tähtaega?!
Ja arvad, et see on HEA?!
Nagu ... wtf.
Nagu - ma ei taha.
Mul on täiesti konkreetne tunne, et ma ei taha enam kunagi. Midagi. Minu panus on lebada voodis, käia vahepeal kempsus ja poes.
Et ma selle postituse kirjutan, on juba vastutulek. Mitte et keegi seda küsinud oleks, aga midagi stiilis: "väljenda end ja siis saadakse vähemalt hakata aru saama."
Väsinud peast on suurte muudatuste integreerimine keeruline.
VastaKustutaJa tarkvaraarenduses on üks hea reegel, et nädal enne lõppu ainult viimistled ja kõikide ideede aeg on juba läinud.
Kuigi sa oma raamatuga võid ju otsustada, et selle aeg polegi käes, tasub mu meelest olla selle koha pealt täiskasvanu, et kui on suur muudaus, siis lihtsalt ei tee.
Ja nädal on väga tinglik. Mõne asja puhul sa viimased kuud ainult puhastad höövlijälgi välja
KustutaEi teegi ja talle ka sai öeldud, aga point on, et ma ei taha nüüd enam MIDAGI teha. Mis on mõnes mõttes täiesti alatu (oot, et ei tohi vigu teha ega isegi esitada mõtteid, mis ei ole head?), mõnes mõttes jabur karistus (istu nüüd üleval järgmised 36 tundi ja viimistle, mina ei aita, mina ei tee, bää), aga no ma ei taha!
KustutaViimistlemisest: normaaljuhul mina jätan viimase KUU ka aint selleks, aga mõned ei tööta sedasi siin =P Neil on nupud mujal.
Ja ta MÕTLES, et selle üüratu maailmamuutva muudatuse saaks ju sisse kirjutada ühe dialoogiga. Et muidu minu teada juhtus SEE ja siis mõned laused.
noogutan Irvega kaasa, ma jätan isegi paariteist-leheküljelisel tõlketööl 1-2 päeva viimistluse jaoks (mis on reeglina sama palju kui tõlkimise enda jaoks).
KustutaEsiteks olen ma nõus sellega, et kaks päeva enne tähtaega suuri muudatusi teha on kergelt lollakas. Aga teiseks on minu meelest praegusel hetkel vaktsineerimisteema sissetoomine lisaks ka äraleierdatud ja ebaoriginaalne. No täpselt selline, et igaüks teeb ja mõtleb, et täitsa pekkis, küll ma olen nüüd originaalne ja irooniline ja nad alles näevad.
VastaKustuta"Ei. Me ei tee seda muutust viimasel hetkel. See muudaks raamatus sisuliselt nii palju.
VastaKustutaMa olen väga väsinud ja järgmised kaks päeva ei saa panustada."
Eeldan ka, et seal ei ole enam nii suuri muutusi/ nii palju viimistleda vaja, et kahe viimase päeva jooksul üks inimene midagi väga mõjutada saab. See on terve raamat. Kaks päeva. Vedele rahus.
(Lootusrikkalt) ehk natuke sõimamist aitab selle viimasehetke käsikirjarikkumise vastu?
VastaKustutaMa ju juba ütlesin =)
KustutaMuidugi ei tee. Kui ma keeldusin ja väga, ta ju kuulas.
Minu probleem ei ole tegelt selles enam ÜLDSE.
(Isegi "ma ei taha, ma ei tee enam midagi" läks üle.)
Nüüd on mul lihtsalt ... noh, vahepeal olin üleni õhinas, kui hea raamat sellest tuleb ja me koos ja NII HEA ja jai. Ja nüüd on: "Nojah. eks teeb valmis ja saadab käsikirja Kadrile ja midagi sest tuleb."
Ja sinna juurde arvestus, kuidas mina käsikirja veel ööd-päevad tehes mitu korda läbi käin (kuigi tegelt on tähtaeg täna kesköö, aga ma ei saada teda ometi NIIMOODI välja!) ja see ON palju parem kui enne, aga samas - krt, K ikka pingutab kohati üle ja mina pean seda klattima ja neid tasandus- ja ühtlustuskohti on NII palju. Enne ma vbla ei olnud ka piisavalt kriitiline, sest olin liiga vaimustuses, ja oeh ja ma ei tea, minu panus saab peale esialgse aluskäsikirja enamiku olema peamiselt tagasi tõmmata ja vormistada ja ... kes krt seda hindab? Isegi ma ise ei hinda! Mul on mitte tunne, et ma teen järjekindluse hoidmist ja sõnastamist jms hästi, vaid "kõik ju oskavad seda ja kui ei tee, siis lihtsalt seepärast, et lennukas mõte lendab liiga kiirelt".
Ma olen seisus, kus "millest raamat räägib" asemel pakub rohkem huvi "kuidas raamatut tehti". 😁
KustutaOlen muudes valdkondades olnud lõputult rahulolematu viimistleja ja selle vastu aitab ainult tähtaeg, muidu ehitad seda 1 teost kogu oma järgijäänud elu.
Päris nunnu =)
KustutaMulle pole vist keegi kunagi kirjutamise juures kaasa elanud muidu kui "noh, tahan järgmist peatükki lugeda, on sul valmis?"
"kõik ju oskavad seda ja kui ei tee, siis lihtsalt seepärast, et lennukas mõte lendab liiga kiirelt" - ei oska.
KustutaKuigi karta on, et see on nagu majapidamistööd - seda nähakse siis, kui on tegemata.
Toimetajatöö ongi üleni selline.
... ja kui haruldane nähtus on hea toimetaja!
KustutaMa olen nõus, et häid toimetajaid on vähe, aga kaldun tundetasemel arvama, et see on lihtsalt seepärast, et inimesed ei mõika, kui TÄHTIS see iseenesestmõistetava tegemine on =)
KustutaMõistusetasemel adun, et ilmselt nad ei oska ja suuda, isegi kui tahavad, ent tundetasemel ikkagi arvan, et nad ei taipa tahtagi ja olen maailma peale solvunud.
JA sellest tuleb hea raamat ikka igasuguse hinnaalanduseta =)
Kustuta