Manifest

Hea asi: mul on 6. oktoobril psühhiaatriaeg.
Halb asi: ma lähen nii faking katki nende võrgupäevikujamade peale. 
Nii.
Faking.
Katki.

Ma isegi kõhklesin seda kirjutamast, sest "nagunii nad arvavad, et ma halisen niisama, dramatiseerin üle, sest MINU kannatused ju. Parem olen lihtsalt vait", aga siis mõtsin: "Kurat, see on minu blog. Minu pind. Minu valikud. Pole minu asi, mis nad ("nemad") mõtlevad, pole minu asi!!!" 
Sest kui ma siin ka ei tohi öelda, et mul on halb, kus ma veel tohin?
Aaa, ei tohikski kuskil. Nuta ja kannata, see on ainus, mis mulle määratud on? 
...

Jah, ma väga kuulan, mis teised arvavad, sest miski mu sees on: "Aga äkki on neil õigus?!"
Kui see nii valus on, äkki neil on õigus?
Ent siis ma mõtlen järele. Mõtlen ja saan aru, et ei. Kas ma usaldan iseennast või inimesi, kes on mind heal juhul korra-kaks rongijaamas näinud (ja ma tean seda aint seepärast, et mina nägin neid, nemad mulle tegelt mingit tähelepanu ei osutanud) ja kelle kohta ma ise olen juba ammmmmmmmmmmmmmmmmmmmu märganud, et nad ei loe allteksti ÜLDSE välja, isegi kui tuua väljavõte ja öelda: "Näed?" 
Ma vist tunnen end ise paremini =P
+ ainus, kel minu huvid meeles on, olen ma ise (ja notsu ja AbFab ja vbla ka evelin, kes ütleb ilusti ja no - kui ma olen õrn, siis see on ainus, mis mind aitab. Hästi ütlemine, sest see annab tunde, et kõik ei vihka mind, mõned ikka mõtlevad must hästi ka.) 

Minu jaoks on loomulik teisest inimesest hoolida või kui ma ei hooli inimesest ega tema teemast, ma ei kommenteeri, ma ei loe, võõrad asjad, mulle ei lähe korda.
Kui selle inimese olemus ei ole midagi mulle, mul ausalt ei tule PÄHE ka, et ma peaks tema postituse all talle ütlema, et ta eksib. 

Aga selgelt paljud inimesed ei ole sellised. Neil on midagi öelda, isegi kui nad ei hooli.
Noh, aga see on minu võrgupäevik. Ma kustutan lihtsalt ära. 
Siin maksab minu heaolu, kui ma just ise seda kahtluse alla ei pane ja ei arva, et "äkki ma ikka ei tohiks":
Tohin küll. 
Minu heaolu. 

* Ma ei olnud ses postituses sõnaliselt isiklik, aga tegelt on see peamiselt Morgie pihta.
Ehk: jah, ma otsustasin ümber. Ära loe, ma ei taha sind. Miks, kurat, ma pean nii katki minema kellegi pärast, keda ma isegi ei tunne rohkem kui nägupidi ja et meil on mõned ühised tuttavad?!