Olen alailma tark ja alailma loll

Iga päev üritan ma võtta tableti magneesiumit ja kapsli D-vitamiini. Korraga võtan, mul on phmt ravimirühmad, mida koos võtan, ja kuigi need on toidulisandid, mitte ravimid, noh - poteito, potaato. Vahel võtan teadlikult 2x päevas, kui päev või paar vahele on jäänud. Mõeldes, kuidas see üleannus mind ei tapa ja vbla võtab puudujäägis keha natuke rohkem vastu.

Ok, see selleks. Täna võtsin ka. Närisin magneesiumitableti katki ja neelasin pudi alla (mulle meeldib, Poeglaps neelab tervelt ja veega). D-vitamiini kapsel läheb libedalt koos vedelikuga, ja siis ma olin selle magneesiumitableti puruks närinud ja alla neelanud ning kaks korda märkis mul peas: "Peaks D-vitamiini ka võtma ..." millele järgnes: "Krt, ma VÕTSIN selle pakist välja koos magneesiumitabletiga, mille maitse mul ikka suus on! Võtan need alati koos välja ning kuna see kapsel läheb nii libedalt alla, ma lihtsalt ei pannud tähele, et juba sisse võtsin!"

Aga ...

... ennäe, arvuti kõrval oli sissevõtmata D-vitamiini kapsel.

Ehk: mul ei olnud kapsel käes, seega mõistus ratsionaliseeris, et võtsin ja neelasin alla. Ent mingi osa - mingi tark osa - mind oli: "Nõup, pole alla neelanud!"

Ja see on kogu aeg nii. Juhtub nii tihti! Ma tean asju - aga on raske end usaldada.
Kuigi - nüüdsel ajal siiski palju kergem kui vanasti.  
Olen õppinud.
PealeRongi mina on väga usinalt õppinud ennast usaldama, tegema nii, nagu keha ja sisetunne ütlevad, õppinud usaldama oma tahtmisi ja seda, kes ma OLEN. Usalda ennast, keegi ei ole sinu osas targem kui sa ise, on üks mu motodest.
Aga iga kord, kui taas seda tuvastan, ohkan: "Krt, IKKA ma ei suuda mitte end väljastpoolt vaadata, mitte end väliste kriteeriumite järgi hinnata!"

Väliste kriteeriumite ... 
Otsitakse õdesid. Muidugi otsitakse õdesid, covid ja värk. 
Seekord pole kuulutuses kuskil mainitud midagi seoses käeliste tegevustega (millest peenemaid ma mitte kunagi ega kuidagi teha ei suuda ja vähempeeni ei suuda väsinuna) ja osake mind on: "Oot, aga äkki nad tahaksid mind ka sellisena? Peaks kirjutama ja uurima."
See on see osa mind, mis peab olema maailmale vajalik, et mul oleks enda ees õigustus olemas olla.
EI, väga väga naine, sa väsiks nii ära! Sa väsid NIIGI ära! Sa lähed täiesti katki, kui kaks või ükski 12-tunnist vahetust nädalas teed!
Aga nii krdi hea tunne on vajalik olla ...
NII KRDI HEA!!!!
Ja mu poeg ei vaja enam ammu hoidjat, nii et tööaeg on ju vaba, ja tegelt oleks ju seiklus ja põnev ka. 

Oeh. 
Ma arvan, mõistus võidab. See osa mind, mis on: "Ma ei suuda."
Aga samas ... korra nädalas? Ainult üks valve? Äkki ikka prooviks? Küsiks? Ehk nad tahaks mind sedasigi, ma olen nii väärtuslik, et nad tahaksid mind ikka, mis siis, et sant, mis siis, et ainult hirmus osalise koormusega?!
Äkki?
Pole isegi raha kutset, mul on raamatuhonorar ja vabakutselise loomeisiku toetus (viimane kaoks ära, kui üle 584 euro teeniksin või umbes nii ... tegelt, arvestades, et mu töövõimetoetus on ligi 300, jääks veel alla 300 luba teenida), lihtsalt nii tore oleks vajalik olla. 

Ok. Oleks tore. 
Aga mitte tark. MITTE tark. 
Huh. 
Olgu. 

Muide, nii "kriteeriumite" kui "kriteeriumide" on korrektsed. EKI ütles.