Lojaalsus

Vaata, kunagi kirjutasin siia, kuidas ma ei tea, mis lojaalsus on ja üldse ei tunne seda.
Ei leia enam seda postitust üles, aga olen kindel, et ta on olemas. Võibolla ka mitu, sest ma olen elus ohtralt imestanud, et kuidas ma saaksin valida oma sõpra, kui ta kandideerib mulle vastumeelse partei nimekirjas (siis ei olnud veel EKREt, mingi Reform nt), või kuidas ma saan toetada pereliiget, kes ajab lolli juttu, või mismoodi peaksin elama kaasa oma kodumaa sportlasele, kes on jobu.  
Nojah. Selgelt ma ei teadnud, mis lojaalsus on, sest ma ei tulnud selle pealegi, et tegu on ühe mu liikumapaneva jõuga, mis kujundab kogu mu isiksust. 

Kui ma olen inimese kohta otsustanud, et "oma", ma täiesti naturaalselt ja kaalumata panen tema heaolu nimel kõik mängu. Sa oled "minu inimene", sul on päris-väga kurb olla ja elad mingis ussimunni kõveruses, kuhu mul on väga ebamugav tulla? 
Päevas kolm bussi läheb ja selle bussiliinini jõudmiseks peaksin enne sõitma teise bussiga minekukohta ja siis veel jala kõndima? Arvestan peas välja teekonna ja küsin sult siis, kas sul oleks parem olla, kui ma teeks koogi kaasa ja sulle külla tuleks. Päriselt, kas see aitaks?

Kui inimene ka hädas pole, ma vahel saadan talle paki väikese kingitusega või virtuaalse embuse või kirjutan kirja, teen rahatutele ülekande või vähemalt komplimenteerin, sest mul on nii hea tunne jagada oma rõõmu selle üle, et ta olemas on.
Ma ei hääleta ta poolt valimistel, ma ei toeta ta meeskonda alal, mis mul täiesti pohh (jalgpallis vbla jälgiksin tulemusi, mänge vaatama ikka ei läheks), ma ei ütle, et surmanuhtlus tuleks taastada ja aborte vähendada, kuitahes kirglik ta neil teemadel ka poleks.
(Kuigi oleks muidugi nunnu,  kui aborte vähem oleks, aga selle nimel kõnelemine on juba mu jaoks kellegi teise elama õpetamine ja seega jäle.)

Aga ükski neist asjust pole mu arust otseselt inimese heaolu vähendav ega vähenenud olekust jälle "talutavale" tasemele jõudmist takistav. 

Need ei ole teemad, mille peale mu lojaalsus aktiveerub, nii et arvasin siiralt, et mus ei ole lojaalsust. 
Aga muidugi on. 
Vahel on isegi naljakas takkajärgi end vaadelda ja tuvastada, kui siiralt ja südamest ma uskusin, et see või teine inimene väärivad kaitsmist, nendesse uskumist, nende mittenaeruvääristamist ja hellust - ja kui see "ta on minu inimene" lõppes ja kinni pandi, saabus mõne aasta pärast ka: "Fakk, ma PÄRISELT tolereerisin, et inimene arvab, et püramiidid on tulnukate ehitatud?!"
Mind segas, aga mitte niivõrd, et otsustada: tema on täielik idioot, temaga pole mõtet rääkida, vaid ma lihtsalt sel teemal temaga ei rääkinud. 
Tõsi, isegi sel juhul ma ei oleks seltskonnas ka "no me keegi ei tea, mis juhtus, see oli nii ammu"-juttu rääkinud mõne "vaaraod ja orjad"-idee najal mu armsale vastuväitlejale, vaid ainult: "Las ta usub, mida usub, mis see sinu asi on?" 
Aga "minu inimene" olemist tulnukausk veel ei seganud.
Lisaks, kuna ma oma inimestest halba ei arva, olen olnud pime nii homofoobia ja rassismi suhtes, sest "ta on ju nii tore, ta ei saa seda tegelikult mõelda, need on lihtsalt viletsad naljad, mis kantud täiesti arusaadavast usust, kuidas KEEGI ei arvaks ometi, et ta sääraseid asju tõsiselt räägiks."

Ja takkajärgi on: "Fuuuuuuuuuuck!"'

Inimesed on lollakad. Nad täiesti siiralt päriselt mõtlevadki, et pepuvennad on vastikud ja tulnukad valvavad meie üle ja kõik vaktsineeritud jäävad viljatuteks.
Aga minu lojaalsus pole, et hakkan neile takka kiitma. Minu lojaalsus on, et ma lihtsalt ei usu, et nad seda tõsiselt mõtlevad. Isegi suhteliselt süütu teema osas nagu püramiidide päritolu näiteks, ma mõtlen, et no ta ei ole päriselt süvenenud, luges ühe innustava raamatu läbi ja nüüd usubki.
Hea küll, pole nii tähtis teema ka, et ma viitsiksin talt põhjalikumat uurimist ja nendele ja nondele detailidele keskendumist nõuda. 
Ent kui on tähtis teema, ma lihtsalt ei oleta, et ta nõmedalt mõtleb. Tore inimene ju ei mõtle suurtes asjades nõmedalt. Ta võib vahel eksida, aga pisiasjades!
Muuhulgas: miks ma närvi lähen, kui kommentaatorid oletavad mind mõtlevat nõmedalt-nõmedalt, eks ole. Mu jaoks on see tõestus, et nad ei vaata mind sõbralike silmadega.  Kui vaataks, nad ei oletaks eales selliseid asju!

Aga jah, naturaalselt ja loomulikult ma lihtsalt ei usu, et inimesed nii uskumatult lollid on. Eriti veel pealtnäha täiesti toredad.
Mulle ei kipu see kohale jõudma, kuitahes palju ka vastupidiseid tõendeid ei saabu. 

Kokkuvõte: mu lojaalsus on tohutu, suur ja vägev, ja mulle nii meeldib tegelt inimesi selle varjus näha. 
Maailm tundub parem.
Lihtsalt pettumused on ka vägevad.

Võibolla osalt sellepärast, et olen nii krdi lojaalne, oli mul ka "jess, meie koos"-partneri leidmise iha nii suur? Vbla väike osa sellest on, miks ma lapsi tahan (lapsendamine on jätkuvalt teema)?
Et ma TAHAN seda lojaalsust anda, see on mulle nii tähtis, NII TÄHTIS, aga lihtsalt - pole, kellele?