See on Yeatsi luuletusest.
Kuid kes teadnuks küll seda,
et vanaks saab süda.
Mulle mittearusaadavatel põhjustel ei leia ma kogu riiulist, nii et pääsete pikast tsitaadist.
Kui noor olin, oli armumine nii lihtne.
Kogu aeg olin armunud, sageli rohkematesse kui ühesse inimesse korraga. Piisas mul filmis näha-kuulda midagi õigel helikõrgusel õigesti vajuva juuksesalgu saatel, juba läks.
Kusjuures seda tegelast võis kogu filmis nii umbes neli minutit näha olla - mind see ei seganud. Mõtlesin talle taha tohutu tausta, millega sobis too nähtud peakallutus ja hääletoon, ja armusin, mis ludin.
Nüüd ... ohhohhoo, jajah. Lapsepõlve süütud muretud mängud.
Olgu, MURETUD nad küll ei olnud.
Ikka väga valus oli vahel. Mäletan meeletut ahastust ja trollis nutmist, sest ükskõik, mida ma teeksin, ükskõik, mida saavutaksin, õpiksin kasvõi ajas rändama - seda oma D'Artagnani ei saa ma iial ega mingil moel kohata, sest teda pole kunagi olemas olnudki. Lihtsalt tühi maa.
Aga no olin ahastuse üle minnes valmis siiski leppima, et pärismaailma meestega omas ajas piirdun.
Ausalt, ei tulnud selle peale, et vastastikkust armumist tuleb mu elus ette ühel korral.
Nagu ... mina, nii oivaline, ja minusse armutakse nii vähe?
Veel vähem tulin selle peale, et minusse võib ju inimene armuda, ent mina lihtsalt ei armu enam.
Kõik, klaas tühi. Süda sai vanaks. Ei enam lootust, et vot selle või tolle mehega saab arstitud kõik mu vanemate käitumisest pärit rebendid hinges. Tahan just teda, talt ei nõua mu hingehaavade kokkulappimine isegi mingit pingutust. Piisab tema ise olemisest.
Kui aru sain, et armumine ongi olek, kus su sees vallandub lootus, et just _temaga_ saad oma sisemised haavad ravitud, muutus tõenäosus veel kunagi armuda vist veel väiksemaks, eh?
On siuke tavatarkus ka, rahva sekka läinud ja seal kanda kinnitanud, et ei tasu loota, et keegi teine su täiuslikuks teeb. Peab ikka ise üksi õnnelik olema, siis oled ka teisega koos õnnelik.
Ainult et see välistab armumise, eksole. Kui saad ise enda ära parandatud (ma küll hästi ei usu, et see paljudel õnnestub), milleks sulle üldse veel teine?! Vähemalt keha küll ei arva, et peaks tema peale hormoone nõristama hakkama. Vbla neid oksüdotsiinivärke või serotoniini, aga ei dopamiinile ja noradrenaliinile.
Et nagu ... kui teist pole vaja, ei olegi teda vaja.
Mul on praegu hea, nii et tõesti - milleks mulle keegi? Isegi keegi tore nagu K. Kui tema siin on, ma ikka väsin kordades kiiremini ära. Kui ta paneb mingit pistikupesa seina ja ropendab ja ropendab, ma küll ei küsi enam ammu: "Kas ma saan kuidagi aidata?" aga see kurnab ikka. Teine inimene täidab toa oma halva meeleoluga (isegi kui ta meeleolu pole otseselt halb, lihtsalt pistiku paigaldamine ei õnnestu sujuvalt) ja miks, MIKS tahta seda endaga teha?!
Arusaamatu.
Mul on muidu sama, et vanemast peast on armumiseks palju rohkem vaja. Vahel mõtlen ka sedapidi, et äkki oli mul noorena armumislatt kole madal - mitte isegi meestelatt, vaid just tunnetelatt. Et iga väikest kõhuliblikat pidasin kohe armumiseks, samas kui praeguses vanuses ütleks selle kohta pigem "kiim" ja "tundub pandav".
VastaKustutaAinult et mul pole õnnelik enesetunne kunagi armumist seganud, see on nagu täiesti teine teema. Täiesti sõltumatu.
Mul on - eriti noorelt - olnud küll armumisfantaasiaid, kuidas jah keegi võrratu mees mu terveks teeb. Aga päriselu armumishormoonilaks mõjub hoopis teisiti, ma saan juba sellest laksust endast sellise heaolu, et mehel pole vaja suurt midagi enam tehagi.
Need noorepõlve armumisfantaasiad olid kusjuures õnnetust armumisest. Armuda võrratusse mehesse, kes teeb mu terveks, aga vastu ei armasta, ja kokkuvõttes on kõik ilus, ülev ja paremuse poole.
(suhtefoobiku eripära vbla - ideaalne armumisfantaasia on see, kus vastu ei armastata.)
Nojah. Minu armumisfantaasiad läbi kümnete aastate olid alati: "Ma päästan mehe, pakun talle võimalust lunastuseks ja lähen siis järgmise juurde, jättes talle imelised mälestused ja puhtama südametunnistuse".
KustutaMa ei tea, mis meelelaadile need fantaasiad nüüd klapivad. Alati jäid mehed mind armastama, lihtsalt mina olin nendega küll lahke, aga sellega asi ka piirdus.
Ehk minu armumisFANTAASIAD ei ole kunagi olnud teemal "mees teeb mu terveks". Vastupidi =) Aga see ei olegi teadlik asi, mida mõeldaks - see on tundetasandil. Keha arvab, et nüüd saab kõik oma jamad tohterdatud, jai.
(Ja praktiliselt alati eksib, sest phmt otsitakse oma vanemate /mitte vastassoost vanema, mõlemad on teema ja kui su tähtis täiskasvanu pole su vanem, kehale on see täiesti kama/ sarnaseid inimesi nii halva kui hea osas ja loodetakse, et nüüd laheneb asi teistmoodi. Ja noh - üldiselt ei lahene, kui partner seda just teadlikult ei tee, sest ta on spetsiaalselt valitud samasugune inimene, kui su vanemad!)
(Pole üldse minu teooria, aga kui ma seda lugesin, klappis maru hästi ja ma võtsin selle endasse.)
Vaatan, et ma olen jutu sees segamini rääkinud täiesti ettekujutatavatest meestest ja meestest, kes füüsiliselt olid olemas, ma lihtsalt kujutasin ette kõik, mis kauni sileda lauba taga toimuda võiks.
KustutaMinu jaoks üks ja sama - ma kujutasin ette, et need inimesed oleks sellised ja sellised, käituksid nii ja nii, ning et see kokkuvõtteks oleks mulle tervendavalt mõjunud, ma isegi ei mõelnud.
Täiesti mitteteadlik.
Nüüd, jah, saan aru, et see, mida ma vanematelt ei saanud ja mida ma otsisin ja ikka kuskilt ei saanud, oli
a) aktsepteerimine, minu võtmine sellena, kes olen, ja sellisena imeliseks pidamine (versus "ole parem"-norm, mille lapsepõlvekodust kaasa sain)
b) et keegi seisab mu selja taga ja kui mina tõesti enam ei jaksa, suuda, oska jne, ta võtab üle ja ei ole isegi mu peale pahane
Ja kahtlemata ma arvasin, et vastastikkuse arrrrrrmastuse juurde käib vaimustumine teisteisest just sellisena, nagu teine on ja üheskoos maailma vastu seismine, üksteise toetamine jne.
Oot, et seksuaalset armastust on ka teistsugust v????
No ma ei tea, see pole ikka armastus ega asi ....
ma olen seda teooriat palju kuulnud, aga enda peal ma seda rakendada ei saa, sest tundub, et kõik olulisemad mehed mu elus on olnud väga erinevad, v.a selline pisiasi, et kõik, kellega mul on pikem suhe olnud, on rohkem või vähem kõõrdsilmsed - fakt, mida ma tükk aega ei märganudki ja alles tagantjärgi mõeldes taipasin, ja sellel pisiasjalgi pole mu vanematega midagi pistmist.
Kustutavaimustumise kohta on mul raske midagi öelda, selleks vaimustun ma vist liiga kergesti.
Kustutaaga toetamise kohta on küll öelda: üksteise toetamine on muidugi terve suhte tähtis aspekt, aga selleks ei pea asjaosalised ju märkimisväärselt katki olema. Nagunii tuleb elus mingeid jamasid, kus tugi ära kulub.
KustutaNo ma enda puhul näen küll, et nt intelligents on oluline - inimene ei pea olema elutark, aga intelligentne küll. Või kui pole ja ma saan takkajärgi aru, et ei, kurat, ma mõtlesin talle ajud ise külge, seal pole mitte midagi! on otseselt valus hingel.
KustutaMiks, MIKS ma tema peale üldse aega raiskasin, võeh!!!!
(miks peaks asjaosalised märkimisväärselt katki olema??? Ma räägingi sellest, et kui mina enam ei jaksa, teine toetab - aa, et ta võiks toetada ka siis, kui ma veel ennast ribadeks tõmmanud pole?
KustutaNo ärme ikka liiga palju ka oota =D
Ehk lapsepõlve sisseharjunud muster, millele otsitakse paremaid lahendusi - aga mitte olukorda, kus seda mustrit ei tekigi, sest see ei raviks mingeid haavu, siis jääks haavad ümblemata, kui sedasorti olukordi üldse ei tekigi. =P)
katkiolemise jutt oli mul reaktsioon hingerebendite ja sisemiste haavade ravimise kohta.
KustutaEt pole tingimata neid sisemisi haavu vaja või nad võivad ka juba paranenud olla - küll elu jooksul mingeid vigastusi või muhke ikka tuleb, kus teine saab aidata. Või just nagu sa ütled - juba suuremate vigastute tekkimist ennetada.
Aa, ja see asi ka, et ega ma ei arva, et armumiseks peaks õnnetu või õnnelik olema - ma arvan, et armumine väljendab teise järgi vajadust. Aga kui armumist pole, ei ole ka tunnet, et mataks pea tema õla sisse ja maailm saaks parem ega tunnet, et las tema matab oma pea mu õla sisse, ma lohutan kasvõi oma olemasoluga ja maailm saab parem - ma ei saa aru, miks teist tahta. Ehk kui ma olen õnnelik ja omadel jalgel ja ei armu ka, miks, kurat, mul teist inimest oma päevi risustama vaja peaks olema???
KustutaArvuti ja sõnumid on suhtlemiseks ju piisav?
Aa, seks?
KustutaMul on antidepressandid, väga madal seksiisu.
Puudutused?
Need jah. Oleks teema. Aga no mul on lemmikloomad ja kui ahistus suureks kasvab, lähen ja küsin pojalt, kas võib teda kallistada või talle pai teha.
Ja vahel tuleb tema ja teeb mulle pai =)
Ja kolmas vastus veel: et on vist eeldus, et meil kõigil on mingid vanad valud lapsepõlvest. Ja need on kõigil ka niimoodi armistunud, et KATKI ei ole õige öelda, ammu ju kinni kasvanud ja oleme nendega elama õppinud ja oleme just need, kes oleme ju nendega koos.
KustutaAga miski sees loodab, et saab ka teisiti, saab ka paremini, saab ka ideaalselt ja imeliselt - ja samas just seepärast on vaja algsete haavatekitajatega sarnaseid inimesi, et kui vanu haavu üldse ei käpita, sitta need lahti lähevad ja teistmoodi ning puhtalt kokku kasvada saavad, eks ole.
Noh, jah - miski sees loodab ... mu teooria on, et kui ei armu enam, järelikult ei looda miski. Lootus on kustunud.
Armumine on nii mööduv narkolaks. Mumst on pigem põnev küsimus see, et kuidas leida inimene kes intrigeerib ka aastate pärast kui mõlemad on täiesti muutunud sellest ajast kui kohtuti.
VastaKustutaJa siin mu meelest on just oluline see, et partnerid on veidi isekad ja saavad ka omaette hakkama, mistap ei saa kunagi end päris lõdvaks lasta ja panustamist lõpetada.
Sest mõlemad saaks hakkama, aga osutavad üksteisele vastastikku seda austust, et ei taha.
Midagi sellist.
et "sa pead pingutama, et ta sind tahaks"?
KustutaNo see on täpselt see, mida mina EI taha. Kui ma pean kellegi jaoks "hea" olemiseks pingutama, ta ei armasta mind tegelt =) Ta tahab kedagi muud, kedagi teistsugust.
Ma näen omaette hakkama saamist teisiti.
KustutaMitte "ei saa lõdvaks lasta", vaid "jumaltänatud, ta ei sõltu minust, ma võin tema vastu rahus olla nii hea, kui palju ma olla jaksan". Ja ühtlasi tähendab see ise hakkama saamine "ta ei ole minuga sellepärast, et ta mind vajaks, vaid sellepärast, et ta tahab". Ma ei ole talle mingi kark või vahend, ma lihtsalt meeldin talle.
mulle tähendaks just see, et teine ei saa minuta hakkama, seda, et ma ei saaks lõdvaks lasta, sest ta vaeseke sureb ju ära, kui ma kogu aeg ei pinguta.
Kustutaolen kunagi olnud suhtes, kus teine minult lakkamatult midagi vajas, ja ma närbusin selle sees ja oli see alles vabanemine, kui lahti sain - kusjuures selleks pidi mees ise uue leidma, ma ei oleks sellist vajajat saanud ju maha jätta, see ongi üks häda - et ma oleks temaga olnud suhtes sellepärast, et ta ei saa ilma minuta hakkama, puhtalt süümepiinadest, olenemata sellest, kas ma ise tahan. Lõksus.
ma ei osanud näha et te rõhuasetust nii näete. muidugi saab lõdvaks lasta, sest teine saabki hakkama. lihtsalt see, et selle tagajärjed on suhtele, mitte teise poole eksistentsile.
Kustuta"ma tahan et see asi töötaks ja ma panustan". versus "kui ma panustamise lõpetan siis variseb teine inimene tagasi põrmu".
Mina ja notsu näeme väga erinevalt seda asja =)
KustutaTema ei taha, et teda vajataks.
Mina ei taha, et ma peaks midagi ekstra tegema, et teisele meeldida.
Ma ei taha suhte jaoks panustada. Ma olen niigi just nii hea nagu ma oskan, ma panustan elamisse. Sinna juurde käib nunnutamine ja lohutamine ja inimeste armastamine, see ongi mulle elu. Aga kui ma peaks veel rohkem panustama kellegi heaks, tegema just nii, nagu TALLE meeldiks, kuigi mulle see ei meeldi, ei.
Ei.
Ma ei taha.
Ma võin midagi teise heaks teha, kui see mind eriti ei sega (teen teist kohvi kui Tchibo, sest Poeglaps tahab ka kohvi) või kui mulle just meeldibki (võtta pead sülle ja rääkida, kui vapper ja hea ta on), aga nt seda pea süllevõtmist ma saan teha aint juhul, kui ma ka usun tema vaevu, tahan kaasa tunda. Kui ta murdub katki ja vajab lohutamist, sest ei suuda otsustada, kas kollane või hall särk, ma ei taha ka lohutada, sest liiga naeruväärne probleem.
jah. nüüd üle vaadates notsu sõnastas suht sama asja.
Kustutaja nii öelduna, et sind ebausutavad probleemid ei tõmba: sellega on keeruline vaielda. st ma ise täpselt samamoodi ei usu mingit komplekti probleeme ja tahan vältida nendega tegelemist ka oma partneri puhul. isegi kui nad on tohutult olulised tema enda peas. mis on ju ebaõiglane sest inimene jääb vajalikust teenusest ilma.
Siis vast pole õige inimene =)
KustutaA mul lihtsalt on üsna tugev tunne, et õiget inimest ei olegi olemas.
Siukest, kellega ma tahaks muudkui olla, kuigi on hea. Nagu - kui on hea, mul on üksi kõige parem. (Saladuskatte all võin öelda, et isegi ilma lasteta, ilma loomadeta - täiesti üksi ja vastutusest vabana. Lihtsalt mul ei ole väga tihti nii hea.)
See on ikka mingi ekstravertide värk, et sa lihtsalt tahad teise inimesega koos olla.
VastaKustutaJa siis introverdid on hädas, sest ... einoh, kui kurb on muidu ja siis saab kedagi kallistada, on tore jah. Aga kui niisamagi on hea, siis teine inimene on tore küll - ent väikestes kogustes ja paar korda nädalas on piisav. 4 tundi korraga.
Ma ei ole ise kindel, kui ekstra- või introvert ma olen, aga igaühega ma kindlasti koos ei kannataks elada. Need inimesed, kellega ei ole halvem kui üksi, on haruldased.
KustutaOma kogemusest võin ka öelda, et paarisuhte jaoks ei pea tingimata koos elama (kuigi praegu jah elan, aga praegu ongi üks selline haruldus, kellega pole halvem kui üksi).
Pmst on kooselatavus ja atraktiivsus kaks eri omadust ja puhas vedamine, kui need ühes inimeses kokku saavad.
Nagu üks mu tark sõber kunagi küüniliselt ütles, otsid sa abikaasat, kes oleks (just selles järjekorras):
Kustuta- sõber kogu eluks, või vähemalt väga pikaks ajaks
- su laste ema
- voodikaaslane
Nii et vaja on kolme omadust. Muid on muidugi veel, aga need kolm on absoluutselt vajalikud, või siis vähemalt tema vaatest ja sellel ajal olid.
Sul on tark sõber.
KustutaSamuti pean vajalikuks rõhutada, et minule oli see pistikupesa täiesti kama.
VastaKustutaMa ei kipu mõtlema kategoorates "siin võiks pistikupesa olla", mul on kategooria "hm, uut pikendusjuhet on tarvis".
Minu jaoks ei ole armumine üldse seotud sellega, mida teine inimene mulle annab. Abikaasat kohates olin tõesti üksigi õnnelik ja see pole minu jaoks üldse props (kuigi praegu oleks väikese lapsega muidugi raske). Ta lihtsalt on igat pidi nii vahva, tark ja naljakas, et kuidas sa ei armu sellisesse. See ei tähenda, et mul üksi midagi puudu oleks (või et ma ise vahva ja naljakas poleks).
VastaKustutaTeooria, et armutakse, sest sisemus ütleb, et vot selle inimesega saab kõik klappima, ei ole minu oma.
KustutaJa see teooria omakorda ei väida üldse, mitte raasukestki, et see oleks teadlik tegevus-valik-asi. Vastupidi, seal rõhutatakse, et armumine leiab aset allpool teadvusepiiri. Seepärast armuvad inimesed nt vägivalduridesse, petjatesse jne, samas needsamad inimesed ei armu toredatesse, väliselt umbes sama atraktiivsetesse inimestesse. "midagi jääb puudu", "ei teki keemiat" jne.
Sinu juhtumi kohta ma ei tea. Ei oska oletadagi. Lissalt "ma ei arva, et nii oleks olnud" ei ole pädev argument, kui teemaks on alateadlik valik.