Elronis

Sõidan Murcale külla, jee-jee.
Viimaks ometi, jee-ee!
Peaaegu kõik plaanitu sai kaasa ka, ainult kohukesed - reisitoit - jäid maha. Aga mul on hädaolukordade kommid kotis, nii et sellest pole ka hullu.
Lisaks on kaasas pihutäis viimasel hetkel pähe tulnud "aga äkki läheb vaja?"-asju. Ehk ujukad, lühikesed püksid ning nohu- ja kurguvalu vastased tabletid.
Olen nii varustatud.
Rong on täis. Mitte kohutavalt täis. Istuma sain ja vanemal härrasmehel mu vastas diagonaalis on kaasas õunapuuistik, mis võtab ka ühe istumiskoha enda alla ning ta ei pea välja mõtlema, mis teha, et inimene sinna toolile istuma pääseks, mille ees õunapuu on. Aga siiski üpris täis. Samas: kui tihti juhtub, et sõidad rongis ja su vastas on terve sõidu aja sama õunapuu? Vist mitte eriti sageli, nii et ma võidan. 

See asi, millest ma ei rääkinud, on mul ikka hinge peal. Üritasin tuttavatelt sel teemal positiivset tagasisidet saada, kuid sain üsna napilt. Mu ema ei öelnud ÜLDSE midagi, mäh, mäh, pettumus. Aga samas tean, et tegin mitte ainult nii hästi, kui suutsin, vaid ma tõesti ei näe, kuidas üldse saanuks paremini teha. 
Nii et see on ka võit.
Ikkagi.
Kuigi neli päeva migreeni on --- ebamugav olnud.

Õnneks on sumatriptaan, nii et ebamugav, ent mitte jube.

Vahel mõtlen sellele, kuidas ma ei jaksa alati hea olla ja see on okei. Kui ma ei ole alati ilus ega alati tark ega alati suutlik ja see on okei.
Aga ma olen alati vapper. Isegi kui see on mulle endale kahjulik. Ja see on KA okei. Ma lihtsalt olen, kes olen. Ei saa olla keegi teine.
Nii lihtsalt on.

Õunapuu õõtsub kergelt rongi õõtsumisega koos. 
Lisaks on rongis hästi palju lapsi. Alates ühest pisikesest, kes oma emme käest hoides edasi-tagasi tuterdab ja üpris ilmselgelt ilma kätest hoidmiseta veel kõndida ei oska, lõpetades suurte rahulike teismelistega, kes ei käratse, vehi ega räägi isegi telefoniga, vaid haldavad ära mitte ainult iseenda, vaid ka lademes pisemaid õdesid-vendi. 
Kuigi nood on ka tegelikult üpris mõistlikud. Saavad ise kempsus käidud, omavahel juttu aetud ja ja kuigi üks ema on häiritud oma umbes nelja-aastase tütre rändamiskihust ("Istu ometi! Kui rong pidurdab, kukud muidu!"), pole keegi hädalama kukkunud. 
Ja ma olen natuke kade, aga mitte väga. 
On, nagu on, noh.

Krt, kuigi pea hakkab jälle valutama. Hetk, otsin sumatriptaani välja kotist, mis üles ära pandud, et all rohkem ruumi oleks.
Kui aus olla, mõtlesin, et saan rongisõidu ajal kõvasti loovkirjutamist teha, aga arvuti süles ja pissihädaga (kemps on, aga sinna on kogu aeg saba ning nii suur mu häda ka ei ole, et sinna seisma minna) pole nagu tahtmist. 
Kerge peavalu ka veel taustal. 

Üks noormees (vahepeal seisis, seepärast vaatasin teda pikemalt) näeb väga selline välja, nagu minu ajus "ukrainlane". Aga ilmselt ei ole, sest nende poolt kostab inglisekeelset juttu ja kuigi ma näen võimalust, et osad on ukrainlased, osad eestlased ja inglise keel sobib suhtluseks, see pole kindlasti ainus võimalik põhjus. Enamasti räägivad Ukraina põgenikud eestlastega vene keeles. Ma üha näen, kuidas klienditeenindaja seletab sooduskaartide süsteemi - no ei ole ju tõenäoline, et korraga lademes vene emakeelega eestlasi vajab infot sooduskaartide kohta?
Mitte et ma eriti aru saaksin - MINA vene keelt ei oska.
Aga ikkagi on tore näha ukrainlasi siin ja kui keegi on kahtlane, ma vaatan teda sooja eelarvamusega "aga äkki ongi ukrainlane?"

Oh, kemps on juba neli minutit vaba olnud! Lähen!

Kuni pissipausil olin, koliti õunapuu mu vastast mu kõrvale ja toolil istub keegi mees. Tundub kuidagi lahe mees olema. 
Jep, positiivseid eelarvamusi ma endale luban. Või noh, negatiivsed ei kipugi peale tulema. nii et siis on kerge õlgu kehitada ja eelarvajate kohta endamisi mühatada: "Kuidas nii nõme olla saab?!" Aga tegelt muidugi: kui need mõtted tuleksid, mul ilmselt oleks endal raskem ja kogu aeg peaksin meenutama, et vbla on ta hoopis TORE inimene?!
Hetkel ei ole raske. 
Jube hea on sedasi hea olla - kui midagi muud olla ei tahagi.