Ull aeg, ullud inimesed

Vahepeal sain jälle kümme korda kuulsamaks. 
Mari Kukk tegi loo ja kuigi seda saab lugeda vaid delfi paketi ostja, mul on hea meel. Jah, K asemel on "Devolutsiooni" teise autorina mainitud keegi Krista Jaanson ja paar meie (ajakirjaniku ja minu) omavahelise arusaamise apsu on ka sees. Ma läksin täiesti teadlikult end tapma, polnud lihtsalt kindel, kas ikka ära teen, äkki tuleb hirm peale. Aga üldiselt on nii tore lugu ning ta on tabanud peamist. 
Olulisi asju.
No ja ma olen edev ka, ikka tore, kui kirjutatakse. 
K leiab, et see nimeviga on väga naljakas ja ei ole pahur. 
Jah, tundub, et me lepitusime.

Muidu üllatas keha mind täna hommikul. Aasta ja kuu aega pole päevi olnud ja nüüd äkki on vaja verd joosta, nii et lina ja madrats plekilised. Ausalt öelda arvasin ma, et suvaline vereeritus menopausi ajal on vähi märk ja tuleks arsti juurde minna, aga ma ei viitsi. Päriselt ka, mul on liiga hea olla, et igaks juhuks arsti juurde joosta millegi pärast, mis ilmselt lihtsalt on menstruatsioon jabural ajal. 

Või noh ... hea olla. 
Ütleme, kui välja arvata peavalu (jah, see tuli jälle tagasi, masendav), väsimus ja energiapuudus, siis kehal ei paista muid hädasid olevat kui need, mida vaimne mitte-tavalisus kaasa toob. Isegi endometrioos ei anna märku. 
Olgu peavalu on ikka päris intensiivne. Isegi migreenitablett ainult leevendas, ära ei võtnud. Ma natuke ootan, enne kui edasi trükin.

***

Ühe asja unustasin ära. Päriselt läks meelest, alles nüüd tuli jälle.
Kui peavoolumeedia tähelepanu pöörab (eriti teemal "vaimne tervis"), saabub hirmus hunnik hädalisi, kes arvavad, et mina mõistan. Ja muud reaktsioonid tulevad ka.
Värsked fb sõbrakutsed võhivõõrastelt. Sõnumid. Sõim (natuke on alati sõimu ka, seekord teemal "vihkan enesetapjaid, minu elus oli ka üks 14 aastat tagasi ja siiamaani on iga päev piin pärast seda, vihkan!") Oma lugude jagamine. "Sa oled nii julge, et sa julged." Blogi loetavus tõusis ka kohe umbes kahekordseks, kuigi teles esinemise 1000+ klikki päevas tasemeni oleks veel kõvasti maad. 

See ei ole otseselt paha ja ma raudselt tahaks kõiki hädalisi aidata vähemalt veidikese toetusega. Aga mu enda jõuvarud saavad otsa. Pea valutab. Isegi kui inimene, kes ON juba mu fb-sõber ja tundub hästi vahva loomuga olevat, arvab, et ma olen tore ja võiks juua koos kohvi või veini või mõlemat, võtab see ainult ohkama. "Veel suhtluskoormust, oeh. Ma ei jaksa."

Aga HEA asi on, et rahvas on nüüd teadlik, et "Devolutsioon" tuleb ja mult juba küsiti eksemplari arvustamiseks. 
See on jee.