Tunnetest

Olen veits kahevahel, kas kirjutada aastalõpu-kokkuvõttev post või vahetult kriipiv endavaatlustulemus. 
Kaurile (olin täiesti hämmastunud, kui ta ütles, et mu enesevaatlused on igavad, ta ei viitsi neid lugeda - mu arust on enesevaatluste kulg hirmus põnev, onjo, muu on lihtsalt väikesed lisandid, elu kirjeldamisega kaasnev, ent kindlasti mitte põhiline) meeldiks ilmselt esimene, kuigi ka sinna valguks enesevaatlust sisse.

Endale tundub teine tähtsam - sest kui ma ise samuti ära unustasin, kuidas ma enamiku elust eksisteerisin, võiks keegi teinegi ju avastada, et whoa, teistmoodi tuntakse ka, teistmoodi tundes elatakse elud ära, pole ime, et inimeste tundemaailmades ühesuguste nõuannete või isegi ühesuguste soovide oletamisega täiesti puusse pannakse (eriti romantiliste tunnete osas, muidugi).

Asi lõppeb nagunii sellega, et kirjutan mõlemast ja see tuleb järjekordne mammutpost, aga no vaatab. Ega ma ma palka ei saa blogimise eest. (Kui välja arvata mõnede lugejate annetused - AITÄH!) Võin teha, nagu endale hea tundub.

Esmalt niisiis: hormoonid on ikka kohutavad! Nii võimsad - ja inimesed elavad teistsuguste kehadega, teistsuguste hormoonidega ja arvavad, et me kõik elame laias laastus ühtemoodi?
No. Ei. 
Vaadake, mul saabus peale aastast vaheaega taas menstruatsioon, onjo. See, kuidas ta just saabus, polnud midagi. Ma ei saanud enne arugi, kui verd jooksma hakkas ja vereloigud mu voodi ära mäkerdasid. Siis jooksis veel paar päeva verd nagu oleks siga tapetud, viskasin iga paari tunni tagant kupsiku tühjaks ja imestasin, sest mul polnud meeles, et nii palju verd tuleb. (Tegelikult enamjaolt ei tulnudki, nii hullu vereeritust pole mul vist laste sündidest saati olnud.)
Verejooks muidugi taandus, nagu ta kuupuhatuse puhul ikka teeb, mens lõppes ja juba selle lõpu ajal tuvastasin endas tohutu armastuse kõigi vastu. K tundus eriti armas ja kass sile ja kaunis, koer nii nunnu ja hell ja poega tahaks aina kallistada ja siis lugesin ma veel üht fännfiktsiooni Sanji ja Zoroga - ja armastus kõigi ja kõige vastu kippus mind ribadeks rebima. 
Jah, seda tunnet olen varem ka tundnud ja mitte üksikutel hetkedel, vaid ikka mitu päeva järjest. Kogu noorpõli oli seda TÄIS. Kas nüüd just kuude kaupa järjest, ent sageli, ohtralt ja no nii intensiivne, nii intensiivne,  et selle tunde peal olles on väga raske meeles pidada, et teised tunnevad mingit lahjat veesegust lurri võrreldes minu vahukoorega. 
No olgu, nüüd ma olen tükk aega seda veesegust lurri tundnud ja et tunne sees võib olla nii kõikevõitev, nii rammus, hämmastab. 
Nüüd mõelge, mis tähendab niimoodi last tahta. Nii, et tunne otse lämmatab vahel oma suuruse ja raskusega.
Ja nüüd mõelge, mida tähendab, kui lihtsalt - ei tunne enam. Tunded on tagaplaanil. Valus ei ole, siis on hästi. Milles probleem. No ei saa last, no ei saa, mis seal ikka.
Jah, seda rasvast eredat kõikevõitvat tunnet vist loetakse ka inspiratsiooniks - ja selle sees olen ma palju kirjutanud. Intensiivselt, vahel ka terve loo otsast lõpuni. Oma mõtted tunduvad reaalsemad kui ümbruses toimuv, ainus tõeline maailm on minu pea sees ja muu lihtsalt ebaolulised pudemed. Aga minu kogemus on ka, et säärane olek ei ole tegelikult kirjutamiseks parim - mul on nii palju tegemist oma tunnete ja filmi jooksutamisega oma peas, et selle kirjapanemiseks ei jätku huvi ega jaksu. Saab - aga et mõnus ka oleks, on väga ebatavalist asjaolude ja meeleseisundite kokkulangemist tarvis. 
Kergem on kirjutada rutiinselt. Natuke korraga ja oo, jumala tore lugu selgub olema välja kukkunud lõpuks!
Kuigi samas - ega ma midagi inspiratsioonita kirjutatut pole vist paberil avaldanudki? Aaa, ei, ühes "Vikerkaares" on üks lugu. Aga seal ma nägin lugu unes, nii et see on ka peaaegu inspiratsioonilaps - kui ma midagi looks vormitavat unes näen, kaasneb sellega nii palju tundeid, et need on peaaegu nagu ärkveloleku-vahukoorgi. 

Mida hormoonid keha sees teevad või ei tee, tundub vähemalt mulle küll kogu isiksust määravana. 
Jah, ma tunnen tugevalt.
Vähemalt kui hormoonid nõrisevad ja midagi toimub. 
Miks ma tahan, et mind "vajataks" - ma tahan mõjuda inimesele hormooninõristajana. Kui tal mingit hormoonilaksu minuga seoses pole, on leige "nojah, ta on huvitav inimene", mul on tunne, et ma ei ole talle tähtis. Sest noh - kui minul intensiivseid tundeid pole, ongi mulle kõik poogen. TÕESTI pole oluline. Jah, mingid soovid on, aga need on nii --- unised? Pole nõudlikkust, pole intensiivsust, on "võib ju kah".
Ja kui mul on parasjagu "võib ju kah", mind ei eruta, et ma kellelgi teisel hormoone käima ei pane ja tema maailma ei tooni. Minu maailma ei tooni eriti keegi peale mu enda, onjo? 
Ja siis juhtub nii, nagu nende jõulude lõpus. Menstruatsioon lõppes ka ja mulle oli Sanji mu pea sees korraga tähtsam kui K, sest krt, Sanji armastab mind alati, ükskõik, mis ma talle teen või kuidas räägin, puudutab mind sealt, kus ma tahan ja reageerib minu puudutustele täpselt nii, nagu mina tahan, me võime tunde ja tunde rääkida, teineteise naha siledust tunda, ta võib mulle (kujuteldavat) süüa teha ja andunult vaadata, kuidas ma tema omletti suhu panen - aga K ... paneb vahel uued lülitid või toob kooki, ütleb, et minu küpsetis maitses hästi ja õpib mu pojaga koos matemaatikat. 
Sanj on mulle nagu Jeesus (armastab mind alati, mis ka ei juhtuks), aga päris inimesed ... ei ole mulle vist mitte kunagi andnud seda tundeintensiivsust, mida tahaksin. 
Äkki tõesti enamik inimesi lihtsalt ei tunne nagu mina? Mina ka ei tundnud terve selle 2023. aasta. Menopausi tuimus?
Miks ma end näiteks suvel ära ei tapnud? Jah, jah, olgu, kümme aastat polnud veel täis ja värki - aga oluline oli ka see, et nii kohutavad, kui need pool aastat depressiooni mittetoimivate ja mitteaitavate ravimitega ka olid, kogu aeg valutas, kogu aeg piinas -. ei olnud see valu enamasti kuigi intensiivne. Oli halb, kogu aeg oli halb, mitte kordagi polnud hea - aga enamasti polnud mitte väljakannatamatult halb, vaid lihtsalt halb. Aga 2014 ... oijumalanna. Kui ma meenutan halvimaid hetki, ma ikka veel ei saa aru, KUIDAS said inimesed näha mind niimoodi kannatamas ja arvata, et noh, läheb üle, mis ta ikka. 
Kusjuures siis olid vahepeal eredad rõõmuhetked ka. Sest ma tundsin kogu aeg ja kõike palju rohkem, kui näiteks ... noh, praegu. Näiteks esimene Gõmka - see oli nii ilus kogemus!
Valus ja ilus.

Tugevad tunded tähendasid ka, et ma ei saanud üldse aru, mismoodi on ratsionaalne tunnetega mitte arvestada. Kuidas on ratsionaalne mitte arvestada selllega, et üks asi teeb rõõmu ja teine teeb viha? Mida?!
Aga no kui tunded on nõrgad - siis vist saab jah "ratsionaalselt" vaadata. 
Mitte hoolida sellest, mis polegi tähtis. 
Tunded on inimese arvestuses mittelugevad, sest nad ei loegi eriti. Kunagi.
Aga kui loevad, on hoopis teine asi. Kogu maailm muutub.

Väsisin ära. 
Tundub, et aasta kokkuvõte ootab veel. Paar päeva on aega ka - jõuan kirjutada.
Aga ühe pildi, mis Sven Arbet "Maalehe" jaoks tegi, panen ikka üles. Mulle meeldib, mis ta toaga tegi, et see ilusam oleks =P