Fantaasia ka ei tööta, päikest meil ei ole ja kui on, siis ta ei sära

Teate seda tunnet, kui olete midagi oodanud - mitte kohutavalt väga, aga rõõm sellele mõelda - ja siis on päev käes ja lihtsalt ei jaksa?

Mul on see täna.
Eks ma vist tahtsin ka liiga palju - pruunikese tegin valmis (mida krdit ma sellega nüüd peale hakkan?! Poeglaps on klassiga lõpureisil, ma pean ise terve vormitäie nahka pistma v?), aga tänasesse oleks jäänud nii kunstipärane meik kui kahe transpordivahendiga teise linna, esimese saabumiskohast edasi veel teise linna otsa kolistamine ja siis jupp jalakõndimist ka, ning kuna ma ei olnud enne ilma peale kindel, tulnuks nüüd konkreetselt mõelda, mida ma peast läbi käinud variantidest lõpuks selga panen ja ... see kõik tundus nii rämeraske, et tühistasin ära.

Nüüd viin koogi hoopis tütarlapse juurde, kes elab 6 rongipeatust eemal mu ema juures ja kelle juurde minek ei eelda erimeiki ja -kostüümi. 
Jaa-jaa, rollimängijad salliks mind ka ilma kostüümita, aga see on NIIIIIII krdi kaugel, et seesuguse asja ettevõtmine paneb meigitegemise ja eririided tühise pingutusena tunduma. 
Pigem on nüüd siuke tunne, et kui ma ei pea vara tõusma ja kiirustama, ma Tütarlapse juurde minekuks võiksin kellad ja viled ja külge panna =) 
Aga vaja pole, pilte ka tegema ei hakka ja las ta jääb. 

Ei. jaksa.

***

Ei jaksanud isegi võrgupäevikut täita enam.
Kuigi külas käidud ja tagasi tuldud. 
Kõik jäi seisma.
Siiamaani - kuigi öö on ka magatud - äärmiselt nõrk ja väsinud tunne. 
Vbla nii hakkkabki olema? Kogu aeg? Sest ravimite kõrvaltoime? Kui valikus on kas see või sagedased migreenid, võtan väsimuse. Isegi mõtlema ei pea, kumb on parem, pole mingit valikukohta ka. 
Ja no vahel ma suudan ikkagi midagi ka. Kahel päeval olen kirjutanud (eile küll mitte, siis muutsin kaht täheviga aint). Eile tegin see-eest juba terve minuti planku, enne kui märgatavalt valus hakkas. Tänaval on hakatud mind jälle catcallima. Mis oleks mind nooremana rängalt vihale ajanud, aga nüüd ei häiri. Ilmselt "mis ma olen teile lihatükk?!" emotsioon tasandub ära "aa, ma olen te arust veel pandav"-emotsiooni ees.

Sest ma ei tea, mis värk on inimestel kortsude ja hallide juustega - mulle minu omad lausa meeldivad - aga ma olin raudselt veendunud, et kui viljakas iga löppeb, see on naise näost näha. 
Välja arvatud mõned erandid.
Ja noh, mul on nüüd menopaus. Sest kõik jupid lõigati ära. Iga nädal, kuni seda veel näha pole, on wõit =P

Jah, ilmselt on veendumus vale. 
Aga no see on mu veendumus, sest elukogemus näitas, et mingil ajal neljakümne viienda ja viiekümne viienda eluaasta vahel enamik naisi, keda lapsena teadsin, vanamutistus. 
Jah, tänapäeval mitte. Mu tädid olid veel kuuekümneselt täitsa kaunid noored naised. 
Aga mu veendumus on pärit varasemast ajast, kui nemad veel kahekümne-kolmekümne ümber olid (ja täpselt nagu minagi, ei kasutanud oma välimust ära.) Vanatädide ja vanaonude naiste pealt koorunud arvamus.
Nojah. Ütleme, enam ei ole veendumus, nüüd on arvamus.
Vaatab, mis mu endaga saab.

Seda, et valgete roosiõitega põõsad ja sirelid koos õitsevad, ebajasmiin aga pole alustanud, pole ma iial varem näinud. Pole isegi "soojem on". Siis oleks ju jasmiin ka reageerinud???