Igavam teema kõigepealt

Proovisin järgi. 
Võtsin poole pisemat doosi lihaselõõgastajaid. Sama palju kui veebruarist mai lõpuni.
Mhmh, väsimus kadus ära. 
Mhmh, kell 17.28 juba pea valutas. 
Kurat.
Seekord on suht kahju, et mul õigus oli.
Ja tundub, et meeleolustabilisaatorid stabiliseerivad ikkagi aint meeleolu. 
Mis on ka wõit, ent tore oli mõelda, et kaks kärbest ühe hoobiga. 

Pea vaaaaaalutab. Küll mitte väga hullusti, rizatriptaan aitas oluliselt, aga siiski. 
No samas tegin päev otsa kohutavalt palju asju (normaalsele 6-le lisaks veel 10) vähem väsinult ja see tapab ka. Liiga palju teha = migreen.
Vbla on väsimus siis phmt HEA asi?

Lisaks on mul nüüd korralikud kuumahood. Ja kuna samas see pole valu ... no olgu, pigem kuumahood, kui veel selle arstiga jantida. 
Ma mõtlsin välja kaks korda, kus ta mulle otseselt valetas (viisakas oleks öelda "hämas", aga minu jaoks on sellised asjad valed) ja kaks korda, kus ta mu selgelt ära unustas, ja kõik tema ebamäärasused ja "natukesed" tunuvad mulle nüüd kahtlased ja ma lissalt ei taha teda rohkem näha. 
Parem talun kuumahooge. Neid, kus mul on 12 kraadi juures käisteta särgis õues käies palav. 

Või ma pean tekita alasti magama, sest muidu on liiga kuum.

***

Vahel ma mõtlen ikka nende elamiskoolituste peale. 
Et neid on kõigil vaja. 
Aga täpsemad suhtlemiskoolitused (loetavad tekstid, ei pea kohal olema, et seda teada saada) võiksid muuhulgas sisaldada punkte:

* Alati alusta millelegi vastu vaidlemist nende osade rõhutamisega, kus sa teise poolega nõus oled.

Loob parema õhkkonna, teine pool tunneb, et sa respekteerid teda ja tema arvamused loevad, ning tõenäosus mingile ühisele seisukohale või vähemalt teist poolt austavale eriarvamusele jõuda on palju tõenäolisem.
Ja kui sa oled tegelikult põhiasjadega nõus ja vaidled ainult detailidele vastu, saad nii sina ise kui teine pool sellest päriselt aru alles siis, kui oled suurte asjadega sõnaliselt nõustunud.

* Ütle tihti "ma saan sinust aru", sest inimestele meeldib arusaadav olla, ent et see lihtsalt ütlemiseks ei jääks, peegelda.

Teiste sõnadega ümber öelda, mida algne rääkija väljendas, ei muuda vestlust väga oluliselt aeglasemaks, ent aitab valestimõistmiste vastu juba eos. 

* Usu, et inimesed on ilusad ja head ja võta mitte halvim, vaid parim võimalus nende öeldu tõlgendamiseks. 

Jah, ma ise teen esimest punkti aint inimestega, kes mulle meeldivad, ja võrgupäevikus üldse mitte. Isegi kui inimesed meeldivad.
Teist punkti ei tee, sest ... ma-ei-ta-miks. Kuidagi eeldan, et inimesed saavad ju aru, et ma saan neist aru, juba mu muudest vastustest. 
(Enamasti ilmselt eksin.)
Ja kolmandat ... oh taevas. 
Ainult alateadlikult, kui inimesed veel midagi öelnud pole, ja ma ootan head.
Aga kui teised juba midagi ütlevad, ma võtan ALATI halvima tõlgenduse.
Või kui vaikivad.
"Nojah, nad on vait, sest midagi kena pole öelda." 
Sest - see meetod on mind elus hästi teeninud. Eks mu kodune taust oli selline, kus pillati pidevalt sapiseid märkusi või kiideti aint irooniliselt. (Jaa, ma "Nähtamatu laps" jutu osas olin "Nojah, aga see on ju normaalne elu? Miks ta nähtamatuks muutus?")
Muidugi kaasnäht on see, et ma vanuses 10-30 võtsin komplimente irooniana või "ta üritab viisakas olla" ja siiamaani - kuigi komplimente võtan heal meelel vastu - loen inimeste sõnu kõige negatiivsemal moel, mis võimalik.

Välja arvatud üks kord, siin võrgupäevikus, kus ma arvasin, et öeldu on nii jõhker, et peab olema nali, ja alles notsu minu kaitseks väljaastumine valgustas, et ei, ta mõtles seda tõsiselt.

Võibolla ma peaksin ise omaenda nõuandeid kuulda võtma?