See ei olnud mitte mingi kirjanduslik inspiratsioon vaid haigus. Nii ärritus kui eredad fantaasiad tulenesid palavikust.
Kuna ma ei tahaks pidada võrgupäevikut kujul "tõbise tatistamised", vaikisin vahepeal ühe haiguse maha kah. Aga kui aus olla, siis tasapisi hakkab natuke hirm juba. Midagi ilmset ei ole, veri on korras, suuri dramaatilis sümptome ei paista, mis meedikud tööle paneks, üldantibiootikumid midagi olulist ei paranda - aga midagi on ilmselgelt viltu!
Ja nii head elu ma ka elanud ei ole, et võiks õlgu kehitada ja "Noh, vast hakkabki juba aitama!" märkida.
...kuigi ilmselt, lähtudes minu elu narratiivisest loogikast, ei ole see mingi surmav tõbi vaid lihtsalt mingil moel väga vastik - nt selgub, et edaspidi tohib süüa ainult piimata putru, poolpehmeks hautatud soolata köögivilju, külma toiduõli ning keedetud kala. Erutuda ei tohi. Pingutada ei tohi. Ja istuvat asendit enamaks kui pooleks tunnis päevas võtta on aboluutselt keelatud.
Vms.
Ja muidugi - kui oleks varem avastanud, oleks kõik palju parem. Aga verepilt seda ei näidanud ju!
Päris sageli on mul siuke poolpurjus olemine nüüd palaviku tõttu. (Mitte tulevikuprognoosides vaid reaalselt.) See on omamoodi isegi huvitav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.