Matusekõne juustele

Ei suutnud.

Muidu oleksin ehk isegi hakkama saanud, aga saate aru, arvuti läks hingusele (väga lõpliku moega hingusele) umbes poolteist tundi pärast selle kiusatuse-nimelise postituse tegemist!

Noh, tööd teha ei saa, surematu looming on ka kuskil kõvakettal (võimalik et igaveseks) kinni ja mis asja ma siis ikka teen? Muuseas on mul spetsiaalselt üliteravad juuksurikäärid ka olemas.

Kusjuures alguses püüdsin ainult natuke kärpida.
Kange soov juuksed maha lõigata tuleneski sellest, et korraga oli maailmalõpuni kõrini sellest, et iga kord alla vaadates mingi katkine juukseots vastu jõllitab. Ja kärpimisega oli ka iga kord igavene jama, sest tahaks ju lõigata umbes nii, et saaks otsa tervemaks, aga samas ei taha lõigata lühemaks kui eelmise lõikamise järel, sest muidu on juuste kasvatamisel ju regress toimunud ja see põhjustab Suure Masenduse! REGRESS! Nii kole asi!

Noh, seekord mõtlesin, krt selle kasvatamisega, lõikan ilusaks!
Lõikasin.
Siis tundus, et midagi võiks ikka teistmoodi ka olla kui enne. Too oli täpselt sama soeng, mis varem, ainult 20 cm lühem ja selle võrra nõmedam.
Noh, võtaks äkki eest kohe kõvasti lühemaks? Mõeldud-tehtud. Ilus jäi. Võtsin külgedelt ka, veel ilusam jäi.
Siis oli vaja asi tagant sümmeetriliseks saada. Kutsusin tütre appi. Ta tegi seal midagi, teatades, et ühel poolt oli rohkem kumer kui teiselt, aga nüüd on korras. Vaatasin kahe peegliga. "Korras" tähendas, et keset selga oli viiesentimeetrine trepiaste.
Lasin tal selle siis ühtlaselt sirgeks lõigata, aga tegelikult pole sirge juukselõpp mulle kunagi meeldinud (ma siuke kolmnurga- või järgunaine rohkem), nii et peale pikka uurimist ja vahtimist ja kihararaputamist nüsisin ta ikkagi järku.
Sellega läks veel 10 cm.
Noh, ja lõpuks lõikasin tagant natuke veel maha, et esimene ja tagumine osa paremini kokku läheksid. Kuna kui juuksed nagunii enam pikad pole, mis sellest 15 üleliigsest cm-st ikka hoida.

Kusjuures ise olen ma väga rahul. =)
Juuksed, mis nüüd on omaenese raskusest vabad, tõusid õnnelikult lokki (poolpikkade juustega on mul loomulik lokk, pikkadega enam mitte) ja näevad poole paksemad välja umbes. Otste läbi pihu vedamine on meeldiv, mitte stresseeriv tunne. Need on pehmed! Ja lisaks tundub, nagu oleksin umbes 3 kg kehakaalu kaotanud. Nii kerge on olla, nii imeliselt kerge!
Isegi tõenäoliselt päästmatult ja igaveseks pange läinud arvuti ei piina mu meelt. Ilmselt tänu sellele, et tõeliselt tähtsaid backupita asju oli seal ainult 3, needki vahest kolme täistööpäevaga mälu järgi taastatavad.
(Ma nägin ju juba ammu, et asi on halb, ja valmistusin ette.)

Kahju, et pole pilti näidata. Ei prügikasti kuhja jäänud juustest ega endast.
Muuseas, mind näinud, teatas Tütarlaps ka, et tahab uut soengut. Nüüd on tal tõeline vana kooli bob (ikka selline lühike bob).
Hullult ilus. Ainus miinus on, et laps näeb korraga vähemalt kümneaastane ja hirmuäratavalt elegantne välja. Sellise peale ei saagi enam möirata ju!

Pärast tema pügamist oli juustehunnik prügikastis veel vägevam.