Kaks last, poiss ja tüdruk, välimuse järgi kuskil 8-10 aastat vanad, tulevad mäest alla tee poole, ranitsad seljas, ja vahetavad sellise muretu, igapäevase lühikese suudluse nagu tavaliselt 3 aastat omavahel käinud paarid (mitte nii innuka kui vastarmunud, aga 10 aastat seotud olnud inimesed ei suudlegi enam naljalt tänaval). Põrnitsen neid jahmunult, kuna liigutuses polnud küll mainimisväärset kirge, küll aga selline sisseharjumus, mida antud vanuserühmalt kuidagi oodata ei oskaks.
"...tegelikult küll," ütleb tüdruk minu kuulmisulatusse jõudes. "Sa võid niimoodi ka rasedaks jääda, et ise aru ei saa!"
"Aga arsti juures saadakse ikkagi aru ju," vastas poiss, silma järgi arvates tüdrukust aasta-paar vanem. "Ja verd ju ei tule."
Tegelikult ma ei usu, et nad isiklikest kogemustest rääkisid, selleks olid nende hääled liiga muretud ning valjud. Aga koos selle hoogsa suudlusega oli see kahtlemata jutuajamine, mis meelde jäi.
Liivakasti serval istub sümpaatse oleku ja ajamata habemega noorepoolne mees ja jälgib oma väikese tütre tegutsemist liumäel. Ma suhtun sellistesse isadesse sügava sümpaatiaga, eeskätt seepärast ilmselt, et sedasorti meelelahutusega minu laste isad ei tegele.
Mehe telefon heliseb.
"Tere!"
"...kuule, olen tütrega liivakastis, pool vaba päeva ikkagi. Kuidas teil eile siis meeleavaldus
läks?"Oli Keskerakonna meeleavalduse järgne päev, nii et ma vaatasin meest uue uudishimuga.
"...ja oli kohal või? Kui palju?"
"No sellega saab midagi ette võtta kindlasti."
"Mhmh... see on hea..."
...ja veel mõnd aega samas vaimus edasi.
Saate aru, ta tundus enne telefonile vastamist nii sümpaatse inimesena, et mul oli raske seda meest ja mõistet "keskerakondlane" kuidagi ühekorraga oma ajju mahutada. Kui ta oli ära läinud, mõtlesin, et see ongi siis inimnäoline edgarism.
Umbes 7-9 aastane poiss mängib innukalt pisikestega, kes tema ümber parvlevad. Mängitakse nt mänguautode liumäest alla laskmist ja kinni püüdmist, tagaajamist jms. Suurem poiss hoiab väiksematel sundimatu hoolega silma peal, vaatab, et keegi kõrvale ei jääks, lohutab kurvastajaid ja kui väikestel tähelepanu mujale läheb, mõtleb välja uue tegevuse.
Mööda sõidab kolm umbes 10-aastast poissi jalgratastel. Mängija-poiss kargab poole liigutuse pealt püsti ja jookseb ratastele järele, röökides: "Peksa annan, värdjas! Sitaauk, narkar, puts!" Siis, rõõmsamal toonil: "Hei, oodake, ma tulen kaasa!"
Aga jalgrattad on juba kaugel.
Poiss naaseb hingeldades mänguplatsile, ütleb "Ma tegin nalja!" ja jätkab senise tegevusega.
Pildi autor on Peeter Langovits ja tema luba mul ei ole.
Sul on terav silm. Ja kõrv.
VastaKustuta