Julge ja aus

Käisin teatrit vaatamas. Seal räägiti sellest, kuidas maailma paremaks muutmiseks on vaja vaid mõnesid väga väikesi asju. Aga neid on ka tõesti vaja.
Siis arutlesin ükspäev õnne ja edu ja lapsekasvatust e. kas ma tahan, et mu laps oleks edukas või õnnelik. (Avastus: tahaksin, et oleks õnnelik, aga õpetan edukaks. Sest õnnelikuks õpetada on raskem ja ühiskond hindab edu ja kasvatustöös mastaapselt vastuvoolu liikuda ning sellega v-o oma tegevuses eksida on hirmutav perspektiiv.)
Ja siis jalutasin tänasel tuulisel ja külmal õhtu ja öö vahelisel ajal Schnelli tiigi ääres edasi-tagasi, põimisin neid teemasid ning püüdsin aru saada, mis asi siis ikkagi on elu ja milleks ja kuidas. Ja mida mina teha saan. Ja miks ma ammu ei ole neid asju teinud juba.

Kuidas ma ka mõtlesin, jõudsin ikka ringiga tagasi julguse juurde.

Vist ei olegi siia võrgupäevikusse veel julgusest kirjutanud.

Esiteks seepärast, et see on siuke paras suu täis võtmine: julgus, see on ju miski - miski Robin Hoodi, musketäride ja muude sõdijate teema. Romantiline surmaohuvärk.
Ja kui sellest surmaohu-julgusest (mida enamikul meist igapäevaselt tarvis ei lähe) mööda vaadatakse ja räägitakse igapäevasest julgusest, on see üldjuhul mingi tüütu nännutamine. See teema, mille juures minul on väga raske aru saada, miks on lõpp positiivne nähe nimega kodanikujulgus see, et sa lased end igast haukuvast koerast või läbi maja kostvast bassikäigust häirida ja hakkad tänitama/kutsud politsei?
Mis sai põhimõttest "ela ise ja lase ka teistel elada"?

Aga kodanikujulgus e. julgus sõimelda ja viriseda ei ole see igapäevajulgus, millest mina rääkida kavatsen, millest ma puudust tunnen, mille nimel ma võitlen ja mida püüan endast ikka rohkem ja rohkem üles kaevata.
Ma tegelen rohkem elamisjulgusega. Ja moodustan selle alalhoidmiseks väikesi lihtsaid õpetussõnu. (Kuna suured sõnad ja pikad mõtted on keerulised mõista ja meeles pidada.)

Üldiselt on nii, et olen viimasel ajal märganud tutvuskonnas mitmeid inimesi, kes on minust väga palju julgemad. Kel on mingi baasiline enesekindlusfaktor nii kõva, et ma vist 30-aastase harjutamisega ka nii kaugele ei jõua.
See jutt ei ole teile - teie laske edasi nagu olete, mina õpin teilt. Nii palju, kui suudan ja oskan.

Niisiis:

5 väikese julguse väikest soovitust meile teistele

* Sa tahad midagi teha. Aga pole kindel, kas saad hakkama. Või mida inimesed sinust küll mõtlevad. Vms.
- Tee ära! Alati võib leida 100 mõistlikku vabandust, miks mitte teha. Aga hirm on halb teejuht ja argus sitt põhjus elu elamata jätmiseks.

* Sul kripeldab miski hingel. Aga teemat on nii raske üles võtta.
- Mõtle välja esimene lause ja partsata see lihtsalt esimesel enam-vähem sobival juhul välja. Ülejäänu tuleb iseenesest.

* Sul on valida, kas teha midagi kontrollitult ja tuttavalt meeldivat või midagi uut ja ilmselt ka meeldivat.
- Tee midagi uut. Ülejärgmisel korral võib juba see uus olla sinu tuttav lemmik - ja kui ei ole, oled vähemalt tõesti teadlik sellest, et ei, see asi mulle ei meeldi, ma parem loen jutukat. Muidu jääb veider küsimuskihelus kuskile alles ja kui jutukas selgub juhtumisi saast olema, kipub hiiliv kahetsus piinama.
Ja lisaks sa ei õpi ka midagi.

* Sulle pakutakse uut informatsiooni.
- Võta vastu! Jah, mugavam on seda värki ignoreerida, eriti kui tegu on sinu meelest üsna igava teemaga. Aga vähemalt proovi infot! Maitse!
Võib juhtuda, et see on huvitav. Võib ka juhtuda, et just see infokild osutub vajalikuks mingi mõtte jaoks, mis su ajus on ennast ammu valmis püüdnud veeretada, aga alusandmeid ei jätkunud.
Ja muidu on ka lihtsalt lahe asju teada. Kuskil 30 eluaasta kanti suutsin end täitsa iseseisvalt (raamatu abiga s.t.) viimaks kuidagiviisi relatiivsusteooriast läbi närida. Sellest endale mingisuguse arusaadava arusaama tekitada. Uhke tunne, teate =)

* Teine inimene astub sulle suhtlusläheduse mõttes sammu lähemale.
- Kui inimene on sümpaatne, püüa samm vastu astuda.
Mina nt ei oska tavaliselt kohe, jään kokutama ja taganen. Aga vabandan seepärast hiljem, selgitan oma abitu käitumise põhjust ("sina meeldid mulle küll, aga ma ei jõudnud muutunud olukorraga kohaneda nii ruttu") - ja püüan järgmine kord paremini. Alati ei õnnestu, aga püüan.
- Kui inimene pole sümpaatne, julge MITTE sammu vastu astuda. Anna selgesti mõista, et ei, ei, ei.
Jah, ka see nõuab omajagu vaprust. Kontrollitud.

***

Ning nii lihtne siis ongi olla julge ja aus. Vähemalt mu tänaöise hinnangu põhjal. =)