Olen sellest juba kirjutanud, aga

Muretsemine on vastik.
Ma suhtun muretsemisesse nagu paljud suitsetamise maha jätnud inimesed suitsetamisesse: suure jälestusega. Selline "püham kui paavst" hoiak on tekkinud.
Ise olen elus muretsenud küll. Küll mitte absoluutselt kõige pärast, aga siiski väga paljude asjade pärast, mis on olemas, ja paraja portsu olematute pärast ka.
Kui ma seda tegin, ei tundunud see muretsemine eriti nõme olevat. See tundus olevat ainus võimalus olla mina, ainus võimalus elada ja mõelda ja olla mina ise.

Lõpuks sai muresid nii palju, et ma ei saanud öösel magama jääda, sest oli vaja nii palju muretseda päevas, et uneaega ei jäänud üle. Lebasin voodis ja muretsesin.
Juhtumisi märkis mu keha peagi, et talle ei meeldi nii elada.
Niisiis võttis aju asja käsile ja töötas välja lihtsa mantra: "See, kui ma praegu ei maga, vaid põen, teeb asjad ainult hullemaks. Nii et ei mõtle sellest, ei mõtle teisest, mõtlen ainult sellest, et mu labajalad on soojad ja rasked. Mu labajalad on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil. Mu pahkluud on soojad ja rasked. Mu pahkluud on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil."
Mu sääred, mu põlved, mu reied jne kuni peani välja, kõik on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil.

Omandasin kahe ööga taas võime normaalselt magada.

Suure loogikuna järeldasin, et kui ma suudan muretsemise lõpetada une-eelsel ajal, suudan ma seda ka muidu. Kui muremõtted tulevad, tuleb neile öelda "Teist ei ole kasu! Kõtt! Nüüd mõtlen konstruktiivselt!"

Ja kujutate ette, sellest piisaski.

Kuna see pideva muretsemise lõpetamine oli nii lihtne ja muretsemine ise nii vastik, valus ja nõme ja hoidis mind nii paljudel rinnetel elus nii väga tagasi, ajab teiste inimeste muretsemine mind nüüd kohutavalt närvi.
Tahaks öelda: "Kurat, jätke maha! See on nõme harjumus!!!"
Ma saan aru, et nad ei oska ja ei suuda ja hakkavad veel muretsema ka selle üle, et miks nad on nii nõmedad ja ei suuda muretsemist maha jätta.

Ma ei tea ka, kuidas aidata. Ega miks see mõnedele inimestele on nii raske, kui ta oli mulle ka raske - ja siis, lihtsalt otsustamise mõjul, korraga nii kerge.
Isegi kui ma täna vahel halan ja laisklen ja hädisen, ei ole ühelgi neist asjadest muretsemise halvavat jõudu.

Aga igasugused muretsevad inimesed häirivad mind nüüd.
Kuskil aju allosas on väga vaikne hääl, mis nendega kohtudes hakkab sosistama, et ma ehk peaksin muretsema selle üle, et ma nii vähe muretsen.
Et see ehk ei ole normaalne, kui ma ei muretse lõppeva raha ja tuumakatastroofi ja oma laste tuleviku pärast. Kui ma ei muretse selle üle, mis võib juhtuda koeraga, kes on poe ukse taha posti külge seotud või selle üle, kas porgandites on liiga palju nitraate. Et ma peaksin püüdma valvata kõigi teadus- ja tarbjainfo artiklite üle, üldse kõige üle, sest maailm on nagunii keerulisem, kui ma kontrollida suudan ja naiivne on arvata, et piisavalt aedvilju süües teen ma õigesti. Ka porgand on ohtlik! Lillkapsas on alla aastase neerudele nagu pomm! Harrrrr! Muretse! Kontrolli! Muuda oma harjumusi iga uue uurimuse järelduste põhjal! Hullu!!!!!

Ausalt öelda on see hääl mu meelest täielik idioot.
Kas talle ei ole siis ilmne, et jah, muidugi on maailm suurem, kui mina hallata suudan, nii et tuleks välja noppida mingid üldised ideed, millega ma nõustun ja siis nende põhjal elada ja krdile need uuemad uurimused?
Jah, ma annan endale ka aru, et see mõtteviis on laias laastus süüdi kõigis maailma hädades - et inimesed valivad endale välja mingi info, mis neile meeldib, ja siis kaitsevad seda fanaatiliselt, sest neil ei ole paindlikkust ega uudishimu midagi uut oma pähe vastu võtta.

Aga ei pea ju pidevalt äärmustesse kalduma. Kui uus info tuleb, siis võib ju selle vastu võtta. Pole sellest nii väga katki midagi, et ma seda uut asja seni ei teadnud. Elu ei ole täppisteadus. Kõik ei pea olema viimseni timmitult paigas.
Elus on tegelikult lubatud tohutu hulk vigu, eksimusi, kõrvalekaldeid ja veidrusi - ja ikka on kokku tegu päris pagana hea eluga.

Kuid muretsemine - see mürgitab elu palju efektiivsemalt kui lausa tohutu hulk tehtud vigu.
Kui ma ka suren nitraadirikaste porgandite tõttu 68-aastasena vähki, kuigi mul oli plaanis elada vähemalt 88 aastat vanaks, olid need vähemalt lõbusad ja meeldivad 68 aastat.
Raudselt parem kui elada ikkagi 68-aastaseks, sest süda ütleb parasjagu sel ajal lõputu muretsemise peale üles, ja enne ilgelt põdeda ja vaevelda ja ajurakkudesse sõlmi kruttida teemal "Aga mida siis ikkagi süüa, mis mind ei tapaks?!"

Vat.