Kui juba viriseda, siis suurelt

Kustutasin ära oma isiklikku elu puudutava virinaposti, aga avaldan analoogilist meeleolu kandva nupukese natuke laiemal teemal.

DISCLAIMER: Teile ilmselt ei meeldi see, mida te loete. Sellegipoolest - hoiaks õige räuskavad kommentaarid kuskil Postimehe kastikestes ja püüaks siin kõnelda viisakalt.

DISCLAIMER 2: Mul on kambakaallergia. Ammu tuvastatud. Alati, kui ma loen 12 artiklit, kus tambitakse ühel ja samal teemal ühe ja sama nurga alt ühtesid ja samu sihtmärke, tekib mus tungiv soov vaielda.
Isegi kui ma saan mõistusega aru, et pole vaja vaielda, ei olegi midagi vaielda, õiget juttu räägivad.

Teema: see, millest kõik räägivad. 4 last, koerad ja vanemad.
Vaatenurk: minu oma.

Eelnevalt mainitud kambaka-allergia valguses alustan sellest, et nende laste ema jõhkras kümaverelises küünilisuses on midagi mulle kuskil väga õudsel tasandil sümpaatset.
"Milleks need lapsed siis on, kui mitte raha saamiseks?" kõlab mu kõrvus nagu Andrus Ansipi väikese ultraparempoolse õe küsimus.
Kui kõike mõõdetakse rahas ja majandus tuleb alati esimesena, hiljem vaatame, mis muudest valdkondadest saab - siis selline see uus särav ühiskond oma süvatasanditel tegelikult välja näebki.

See koertega koos kuidagi ise kasvanud laste lugu on näide ultraparempoolsusest perekonnas.

Ma ei õigusta neid vanemaid. Aga ometi kuidagi tunnetan neid tänapäevase Eesti ühiskonna produktina
See milleks need lapsed siis on...-lause oleks nagu kuskilt süngest koomiksist pärit. Sellisest, kus vivisektsioon ja jäsemete küljestrebimine on tavalised, verd lahmab üle lehekülje, tegelaste pilgud tulevad madalalt kulmude alt ning ükski neist (tegelastest, mitte kulmudest) ei halasta kunagi kellelegi.
Too ema on nii väga nagu ühe sellise Sin City elanik. Kompromissitu ellujääja talumatus keskkonnas, empaatiavõime ammugi kaotanud ja ei tunne sellest ka vähimatki puudust.
Ja mul tekib küsimus: kas me tegelikult elamegi sellises koomiksis? Või kui mitte meie, siis kas tema elab?
Ja kui elab, siis miks?

Kas see on normaalne, et riik toetab esmajärjekorras neid valdkondi, mis end ka ise toetavad, ja eeldab, et valdkonnad nagu tervishoid, haridus ja kultuur elavad kuidagi edasi lihtsalt seepärast, et ikka leidub emotsionaalseid pühendunuid, kes selle värgiga tegelevad, kelles elav inimlikkus ei lase asjaga tegelemata jätta?
Riik suhtub inimlikkusesse ja emotsionaalsusesse kasuahnelt, jäiselt ja irvitades - kui teile ei meeldi, eks hakake advokaatideks või tehke elektroonikavabrik, keegi ei keela! Kui meeldib, no mis virisete siis?!

Nüüd on tulnud üks ema oma meesseltsilisega ja virutab sama suhtumise tagasi riigile näkku: olge lahked, mina elan ilma mingi halemeelsuse, helluse, inimlikkuse ja emotsioonideta.
Teen just seda, mida te minult tahate - toodan toodet, millele on määratud teatud kindel turuhind, võimalikult väheste kulutustega.
Keda huvitab, et minu toodetud kingad lagunevad tükkideks või et mu lastest ei saa kunagi normaalseid inimesi? See ongi kapitalism! Leppige sellega! Ega e(ttevõtj)(m)a ei ole sotsiaaltöötaja! Teda huvitab kasum ja see ongi õige! Kasum, kasum kasum!!!

Olge lahked! Siin on teile kasumikultus perekonnas. Ja teil on ülbust silmi pööritada ja "Pole võimalik, need ei ole inimesed!" oiata?!

Mul on neist lastest kohutavalt kahju. Ärge saage valesti aru.

Aga kui me elame kiskjaühiskonnas, ei tasu imestada, kui vahel ka mõni õrnasüdameliseks lambaks arvatu ilaste kihvade läikides kellelegi kõrri kargab ja õliselt naeratava poliitiku jälgedes astudes teatab: "Aga juriidiliselt on kõik ju korrektne: tootsin imiku nagu leping nõudis, nüüd andke raha! Ja jah, eks ma hoian ta ikka enam-vähem elus ka, et edaspidiseid summasid pälvida."