Mõttemallide hirmuäratav lihtsus - ja jõud

Eessõna:
Hiljuti andis üks väga võluv noor mees mulle mõtlemisainet sellega, et soovitas pähklite hammastega purustamise asemel sõrmelihaseid treenida ja lõhkuda siis koori sõrmenukkidega. (Või pähklitangid hankida, aga see osa pole oluline.) Liigutas sugestiivselt omaenda sihvakaid, aga silmnähtavalt tugevaid näppe ja meenutas sellega mulle aega, kui ma oleksin innukalt lähemale kummardunud ja uurinud, kuidas neid sõrmelihaseid treenida, mis harjutusi selleks on?
Selle asemel tegin ma hoopis hihhihhii-hahhahhaa ja rääkisin talle tõele vastava loo sellest, kuidas umbes 3 aastat tagasi kangutas hiilgevormis, 5x nädalas trenni tegev ja väga äksi täis mina edutult mitu minutit majoneesipurgi kaane kallal. Ja siis lonkis trepist alla mu alkoholilembene, kõvast suitsetajast vend, kes ei ole minu andmetel pärast 13. eluaastat kordagi mingit sporti teinud ja kannatas parasjagu kerge pohmeluse käes, võttis purgi ja plumps! keeras selle pingutuseta lahti.
Lugu jätkus nii, et siis ma sain aru, et must ei ole meestele lihasjõus vastast ja ei tasu üldse üritama hakatagi. Ma parem lepin tõsiasjaga, et jah, olen naine. Üleni.

Aga hiljem järele mõeldes taipasin, et see leppimise-asi oli õigupoolest natuke vale. Mitte päris vale, aga... Ma ei ole õigupoolest kunagi tahtnud olla mees.
Ma olen tahtnud olla poisilik. See on ebaõnnestunud. Mul pole muud üle jäänud kui leppida!

Sissejuhatus:
Kui ma olin noorem, olid mu tüüpilised lemmikriided tanktop ja mingid laiemat sorti püksid. Need kindlasti ei sobinud mulle kõigest muust paremini, aga need olid riided, mis tegid mu õnnelikuks, andsid mulle tugeva ja õige tunde.

Sisuline jutt:
Kuna ma lugesin lapsena raamatuid (ja ma lugesin lapsena palju raamatuid), elasin ma reeglipäraselt üle raevuatakke teemal, miks naissoost tegelased seal on nii erikuradi mõttetud ja midagi ei tee?! Mis neil viga on?!
Muudkui kannavad erinevaid rõivaid (seda, mis värvi kleit ja millise kaelusega, sai iga naistegelase puhul alati teada) ja surevad dramaatiliselt. Kui sedagi. Sageli olid nad lihtsalt ilusad asjad kuskil pingil või lossis või unenäos. Naine esines raamatus kui majapidamisese, ohver või iluasi. Vahel kõigis kolmes rollis korraga.

Mu eriline vaenlane oli raamat "Tom Jones", mis sõnaselgelt teatas, et Seejasee (nimi ununenud) oli arukas ja vooruslik tütarlaps, kes teadis, et meeste mõtted ja arutlused käivad üle tema mõistuse. Ta ei sekkunud meeste kõnelusse ja kuulas nende sõna nagu hea naisterahvas tegema peabki. Lisaks oli Seejasee väga ilus, väga puhas ja hea majapidaja. Ta abiellus raamatu lõpus, viimaks oma mölakast isalt selleks loa kätte saanud, oma armastatuga, kes enne õnnelikult 650 lk jooksul mööda ilma ringi jooksis, seikles ning lõbutses.
Naine sel ajal elas oma mölakast isa majapidamises, orjas ja ootas. Ja oli maru vagur ja leplik asja juures kah.
"Tom Jones'is" olid halvad naised samuti esindatud. Need oli need, kes tegutsesid. Püüdsid ise mingeid otsuseid vastu võtta, meestele mingeid nõudmisi esitada, ei olnud nii ilusad ja muidugi läks neil halvasti.

Ja oleks see teos siis mingi erand olnud!

Mark Twain. Charles Dickens. Victor Hugo. Guy de Maupassant. William Makepeace Thackeray. Alexandre Dumas (noorem). Karl May. Jack London. Ma süüdistan teid naiste objektistamises ja ignoreerimises, kirjanduse tüdrukuvaenulikuks kirjutamises ja üldises sitapäisuses igaks juhuks ka!

***

Oli ka teistsuguseid raamatud. Ma rõõmustasin kut lumekuningas, kui kohtusin Ronja, Pipi, Eva-Lotta, Rebecca, ilusa nõia, Otomi või Jasminaga. Ei maksa arvata, et ma neid ei armastanud. Väga armastasin!
Aga kui te nüüd seda nimekirja siin vaatate - hästi meelde jäänud lahedate naistegelaste loetelu - siis on siin ennäe! Tervelt kaks tegelast, kes ei ole poisitarid.
Need kaks on Rebecca ja Otomi - ja nemad mõlemad said õnnetuks. Nad olid ka muidu mõneti paralleelsed daamid, tõmmud ravitsejaoskustega kaunitarid, kelle elus rahvusküsimus probleeme tõstis ja kelle armuasjad puha pekki läksid. Pidevalt jälitas neid oht surra mingit hirmsat surma ja siis neid päästeti, aga asja tegi paremaks tõsiasi, et nemad päästsid oma unelmate mehi vähemalt sama palju vastu. (Tegelikult oli Karl May Winnetoul õde, kes klapiks samade tunnuste alusel samuti sinna tõmmude, traagiliste kangelannade ritta, aga tema suri juba "Winnetou" esimese raamatu keskel ära ja kuulub seega siiski eeskätt ohvrite, mitte kangelannade kilda.)

Aga õnneliku ja põneva naiseelu mudeliteks kõlbasid raamatutes ainult poisitarid ja klapitada ennast, kes ma kindlasti ei ole kunagi mingi poisitar olnud, sinna kasti, on olnud piinav ja vaevaline ja pagan võtaks, seda raskem, et ma ei teinud seda isegi mitte teadlikult!
Teadsin, et neid ja neid asju tahaksin ma osata, aga nende õppimine ei pakkunud mulle huvi ega naudingut. Ning ma ei jõudnud tõesti väga kaua arusaamisele, kust need käärid õppidatahtmise ja osatatahtmise vahel pärit on. Miks mulle ei meeldi reaalses elus tegeleda asjadega, millega mulle mu peas tegeleda meeldib?

Ma ei oska inimest lüüa. (Pisikese poksikoti toksimisega saan hakkama.) Ma ei ole kohutavalt osav asjadest üle ronima või puid raiuma või vibuga laskma või ratsutama. Ma ka jooksen meelsamini vaguras tempos mööda teed kui elu eest ja üle sipelgapesade karates kuskil võserikus (ok, liialdus. Mängides meeldib mulle võserikus kõigest jõust joosta küll, aga ma ei ole selles päriselt ka väga osav).

Olen püüdnud neid poisitari-asju jupphaaval õppida, aga ükski oskus ei ole tulnud vaevatult ja sujuvalt kätte vaid pigem on nii, et" issand, nende puudega rassida on ju tore küll, lihas vist ka kasvab - aga nüüd peaks .... (mehenimi)... kutsuma, sest teised tahavad millestki tuld teha ja minul vist läheb ahjutäie puude tegemisega umbes järgmise nädalani." No ei oska! Ei ole vastavaid andeid!

Mitte et ma heegeldaksin ja tikiksin paremini kui puid raiun. Ma vihkan naiskäsitööd kirega.
Aga jah, poisstüdruku atribuute mul tõesti ka ei ole. Juba kehatüüp on kurviline, mitte sirge ja lihaseline.
Tank-topi ja laiade pükstega sai seda üsna edukalt peita, aga fakt ise on - fakt.

Too eelkirjeldatud majoneesipurgi-episood oli mu elus tõesti murranguline hetk. Ma nägin tõtt. Koos majoneesipurgi avamisel läbikukkumisega tuli arusaam, et olen ka poisstüdrukuna läbi kukkunud.
Sain aru, et pole midagi parata. Ma ei ole Eva-Lotta.

Parem siis juba asja nautida, kanda seelikuid, sukki ja käekotti ning valida suitsetamiseks (kui ma seda teen) peenikesed tikk-suitsud. Ning peakatteks olgu rätt või kübar. Kui juba, siis juba!

Aga asja üle edasi mõeldes - ja majoneesipurgi-jutu rääkimine tollele noorele mehele ergutas mind selle loo ning tema järelmite üle taas mõtlema - avastasin täna õudusega, et olles loobunud poisitarluse poole püüdlemisest, olen ma vist valinud elumudeliks need ainsad teised lahedad naistegelased raamatutest: juuksed värvisin tumepruuniks, peaaegu mustjaks.
Kavatsen minna medõeks õppima.
Ja armueluga ka miski ei hiilga.

Kokkuvõte:
Emake maa, kuidas need elulised tõsiasjad alati nii piinlikult lihtsad ja samas talumatult keerulised on?! Kas ma asun nüüd alateadliku ponnistusega varsti ka dramaatiliselt hinge heitma?! Oh õudust!

...

Moraal:
Vaadake järgi, mis raamatuid te lapsed loevad! Nad õpivad elu sealt, kust saavad, ja klassikalised kirjandusteosed ei ole alati parim allikas. Eriti tüdrukutele.