Kusagil piirialadel

Naine sülgas suust välja karvad, mille kriiskav tuul ta oma kasukakraest rebinud oli, ja püüdis silmi lume eest varjates läbi valgete pööriste näha, mis eespool ootab. Aga ta nägi ainult lund ja pimedust, pimedust ja lund.

Miljon sillerdavat helvest näljase pöörisena teda endasse neelamas.

***

Tähelepanu on armastus. Näita seda!
Kui sa ei tee seda kirega, miks sa seda siis üldse teed?
Püüa päeva!
Kui teed, tee hästi!
Tahe viib mehe läbi halli kivi. (Aga naise?)

...oh, ja siis veel eriliselt jäle: Kes palju teeb, see palju jõuab.


Ma saan aru küll, miks ma niipalju ette võtan. See on see bipolaarsuse värk - kui ma jooksen ja raban ja plaanin ja teen, püsin vaimselt maniakaalse piiri lähedal e. energiline, rõõmus, veidi hüsteeriliselt innukas, aga igatahes õnnelik.
Särav, v-o isegi.

Ükskõik millest loobudes tabaks aga automaatselt läbikukkumise tunne ja depressiivsele tasemele ohtlikult lähedale nihkumine. Mis oleks - ebameeldiv. (Pehmelt väljendudes. Ning ma arvan, et väljendugem pigem pehmelt, "leebe" ja "õrn" on ometi kaunid kvaliteedid ja maailm oleks parem paik, kui inimesed üksteisega hellemad oleksid.)

Pealegi on prioriteete määrata väga raske. Millest loobuda? Inimestest? Kirjutamisest? Koolist?
Mismõttes?!?!?! KÕIK need on ju prioriteedid nr 1 ometi!
Pärast lapsi s.t. Nende heaolust ju loomulikult ei loobu! Sest nemad on esimene prioriteet nr 1! (Või kuidas krt neid number ühtesid järjestada üldse? Mis on tähtsam, hingamine või südame töö?)

Muidugi, kangesti ihkaks endale rusikatega vastu rinda taguda ja mäurata: "Kes saab mind takistada, kui ma TAHAN (endast kõik anda nt)?!"
Ja ega keegi ei saagi. Lihtsalt kui kõik on juba ära antud ja otsas, siis on edaspidi väga vähe anda. Mu tass täitub üldiselt paganama kiiresti, nii et olen juba harjunud sealt peaaegu lakkamatult kallama, kallama, kallama. Mida rohkem ära anda, seda rohkem saab. Õudselt lahe.

Aga tundub, et inimvõimete piirid hakkavad ikka väga kätte tulema. Ma ei - leia enam iseennast üles kõigi oma rabeluste seest. Mida üldse saab endast anda, kui see "ise" on kuskile kaduma läinud?
Fassaad on püsti, aga sees on mingi segadus. Mitte häda ja õnnetus, lihtsalt hunnik, milles keegi mitu nädalat korda pole loonud. Lõngaotsad turritavad pusast välja ja tahavad, et neid rahulikult ja hellalt harutataks. V-o unistavad sellest, et neist kunagi midagi lausa luuakse..?

Inimeste veidrused, millele varem leebelt vaatasin, on hakanud ärritama.
Igapäevased kohustused tunduvad korraga väga suured (issand, ma olen täna juba 2x süüa teinud, te tahate öelda, et veel on vaja?!) .
Kogu aeg on tarvis ühele või teisele inimesele midagi ära öelda või edasi lükata, mis on ebameeldiv, tühjendab mu tassi üsna karmilt, ja tagasi ei tule nii ka midagi.

No ei ole enam kuskilt mujalt millegi jaoks aega võtta kui une arvelt ja pärast eelmist nädalat, kui silmaalused varjud ulatusid nina alumise servani välja, enam väga ei taha nii teha.
Nagu... kõigest muust hoolimata ihkaks ju ikkagi olla pretty pretty princess, mitte mingi tölbistunud eideke liiga pikaks kasvanud poisipea ja segase pilguga. Vähemalt fassaad peaks ju ikka paigas olema, eks ole, kui ka sees kõik imelikku lõngapussa keerdub!

See ei ole nii halb, nagu v-o kõlab. Kehvasti ei olegi otseselt midagi, lihtsalt - mina, mina, mina, ma hakkan ära unustama, kes ma üldse olen.
Ma ei ole ju oma teod.
Ma ei ole ju see, mida teised minust mõtlevad.
Ega see, mida endast teistele näitan.

Ja ma ei ole mingi kuramuse lõngapusa!

***

Kusagil kogu selle lume all oli tema soo. Tema rabamännid, tema turbasammal, tema sookail ja rästikute tee.
Naine komistas läbi lumetuisu edasi, silmi sulavast veest pooleldi pime, nahk külm ja kirvendav, tuul iga hingetõmbega kurku kraapimas.

Kusagil selle lume ja jää all olid tema laukad. Kui ta piisavalt kaua kõnnib, piisavalt kaua püsti püsib, leiab ta mõne nii hästi üles, et see haarab ta saabastes jalad oma märga suhu. Ja imeb selle järel nagu näljane imik endasse ka kõik muu.
Võib-olla osake temast suisa lootis seesugust lõppu.
Aga ta ei võinud ka edasiminekust loobuda, heita lumehange ja lihtsalt oodata.

Lumi piitsutas, tuul karjus nagu uksehinged hüljatud majas, naine hammustas oma kasukakraed ja rühkis edasi.