pühapäev, 25. detsember 2011

Ilu olevat pinnavirvendus e. edevuse katk 3

Kaks lugu:

Ühel üritusejärgsel hommikul ärkan mina oma asemel (lambanahk, pleed, mantel) ja vahin uimaselt ringi. Ruum on täis magavaid inimesi, kes moodustavad ebamääraseid teki- ja magamiskotimuhke siin ja seal.
Pea natuke valutab.
Leban vaikselt ning vahin niisama.
Korraga tõuseb üks magamiskott istuli. Sealt vaatab välja, akna ning valguse poole, imeilus pea. Selline filmilikult või modellilikult ilus, midagi sellist nagu filmis Braveheart see esmane armastajaneiu, hajevil pilgu ja sisemise säraga.
Kes pagan see on, mõtlen mina. Eile õhtul ma siin küll kedagi sellist ei märganud!

Seejärel tundsin ära.
Aa, siis selline on see hiirelik väike plika ilma prillide ja teadmiseta, et teda vaadatakse!

***

Jõuluõhtu.
Erinevad hõimlased ja tuttavad ümber laua. Viimased tulijad saabuvad, kui praad on juba jahe. Võtavad mantleid ja joppe maha, kolistavad. Sisenevad.
Ühte ma ei tunne ära.
"No kes see mees on?" küsib keegi.
"Kusjuures ma ka vaatasin, et kes see mees on, madala häälega ja nii pikk!"
Mul ei tuleGI ette, et ma seda inimest ka varem oleksin näinud, aga ta on esimese küsija naise poeg, nagu selgub. Me peame olema eelnevalt kohtunud! Ma tean ju kõiki nende lapsi!

Terve õhtu ja järgmise päeva rändan pilkupidi selle ilmutusega kaasa. Millised õlad! Millised kulmud ja silmasära! Milline rüht! Milline naeratus! Milline soeng ja milline hääl! Milline... aah, kõrvarõngas!
No misiganes, jah, muidugi, kuskil napid 20 aastat vanust, kui sedagi - aga nii ilus! Taevad ja maad!!!

Mingil hetkel pole teda tükk aega näha olnud.
Lähen toast tooma Poeglapsele kingitud lumelabidat, ja lasen silmad möödudes üle esikusohva libiseda.
Miski hall ja ilmetu kühm on seal. Oh, see on inimene! Pilkupidi arvutis, klapid peas.
Kulub teine, uskumatu pilk, et taibata: seesama poiss.

Aa, siis selline näeb tema välja, kui ta ei tea, et teda vaadatakse!
Nagu kõige suvalisem jorss halli kapuutsi ja tuhmi pilguga.

***

Ma tean naist, keda mina olen alati inetuks pidanud, aga kelle kohta mu isa küsis: "Kas ta on ikka veel silmapaistvalt erakordselt ilus?"
Naine on kümmekond aastat sellestsinatsest isast mul vanem.
Tal on ka täna ikka veel ilusa naise hoiak.

Tean inimesi vanuses 20 eluaastat ja ehk paar peale, kelle kohta ma mäletan aegu, kui nad olid tummakslöövalt kaunid.
Nüüd juba aastaid enam mitte.

Tean inimesi, kes olid silmapaistvalt inetud lapsed-teismelised ja osutusid korraga 18-selt pimestavalt ja efektselt hurmavateks.

Tean üle 80-est daami, kelle säärejooks ja võime oma peenikesi pahkluid esitleda mind pideva kadedusega täidab.
Ta kannab palju ehteid, kontsaga kingi ning kasutab parfüümi. Hoiab pead uhkelt püsti.

Üks minu enda ilus-olemise kõige tugevamaid elamusi oli kuskilt elektrikaupade poest automaatkorke ostmast kodu poole tulemine. Mingil hetkel astus kuskilt teeäärsest kontorist välja minust arvata 5-6 aastat vanem naine. Korralikus mantlis, korraliku koti, korraliku soengu ja korraliku huulepulgaga. Kena naine - vist enamiku meelest igatahes.
Väga kõrgetel väga peenikestel kontsadel tippis. Nii et samm oli kange ja kohmakas ja põlv paindus täiesti ebamõistlikult ja üldse - ma tundsin end tema kõrval ja siis temast mööda kõndides nõtke, metsloomaliku ja graatsilisena.
Ma ju kunagi kontsa ei kanna, eks ole.
Tal oli maru kiire, nii et kontsad klõbisesid nagu trükimasin. Ma muidugi kõndsin pingutuseta kiiremini kui tema, iga sammuga end järjest vapustavalt kaunimana tundes. Ma olin leopard, ma olin hunt, ma olin lõvi!

***

Et ilu on pealispindne? Kaasasündinud? Kel on, sel on, kel pole, sel pole?

Mina ei saa üldse aru, mis värk sellega on. Tegelikult.

21 kommentaari:

  1. Väline ilu on ülehinnatud.

    VastaKustuta
  2. Kuidas eristatakse sisemist ja välist ilu?

    Mina küll ei oska nt. Ma ei saa arugi, kus üks lõpeb või teiseks üle läheb.
    Millest selles postituses ka juttu on muuseas.

    VastaKustuta
  3. Väliselt kaunis ja käitub kui mölakas. Pole kunagi kohanud oma elus?

    VastaKustuta
  4. ma ei ole kindel, et mölaklus tähendab sisemist inetust.

    Enamasti leiab ikka kuskilt mölakluse alt mingid vanad haavad või emotsionaalsed haigused vms. Ja valutava hinge.
    Aga v-o ikka tähendab ka. Ses asjas mul ei ole kindlat seisukohta.

    Küll aga ei saa ma hästi aru, kes on see väliselt eemaletõukav, aga sisemiselt ilus inimene. S.t. mingid suured sünnimärgid näod, vilets nahk või liigne kehakaal ei tee inimest veel inetuks, kui ta on muidu võluv ja enesekindel ja teistega arvestav.
    (Vilets nahk on ehk kõige hullem neist, aga see on enamasti mööduv nähtus.)

    Aga persoon, kes ei viitsi pesta ja haiseb kõvasti ning samas ronib otse mu suu äärde mingit õudselt igavat juttu rääkima õudselt entusiastlikult ja keeldudes märkamast, et ma nihkun eemale, ei ole mu jaoks sisemiselt ega üldse kuidagi ilus.
    Isegi mitte siis, kui ta regulaarselt poole palka lastekodule annetab ja käib üksikute vanainimestega juttu rääkimas.
    Mul hakkaks neist vanainimestest hoopis kahju, kui ma sellest loost kuuleksin.

    S.t. kuidagi on ikkagi väline veetlus (jutumängus charisma) seotud sellega, et ma inimest ka sisemiste väärtuste poolest hinnata suudaksin. Et no mis krdi heast südamest ja hellusest me räägime, kui isikul pole nii paljugi empaatiavõimet võtta, et mitte teisele näkku haiseda, kui too meeleheitlikult eemale taganeb?!
    Teatud esteetiline tase välimuses (elementaarne puhtus eeskätt) on lihtsalt viisakus teiste inimeste vastu.

    Aga inimest, kes oleks mu silmis väliselt häirivalt inetu hoolimata sellest, et ta on elementaarselt puhas ja käitub meeldivalt... eh, ei tulegi nagu meelde.

    VastaKustuta
  5. väline ilu on alati hinnatud. Iseasi kui selle ilusa kesta omanik ei oska seda kasutada, vaid rikub selle oma mölaklusega ära. Aga see pole tähtis, sest see tavalisemat inimest ei avita.

    Tavalisemal inimesel on võimalus gramm ilusamaks hakata. Selleks on vaja sisemisest ilust alustada. Enesekindlus, teatud elutarkus, teatud raamatutarkus, veidi trenni ja kaalutletumat eluviisis venitab sentimeetri sirgemaks ja teeb olemise enesekindlamaks, mis lõppeks paistab teistele veetlevana.

    Inimesed, kel ilu on vähem antud, võiksid enda petmise lõpetada, samuti laisklemise vabandusega, et olen niigi endaga rahul. Pingutada ja tööd teha ilusama ja tervema Mina nimel annab poole aastaga päris üllatavaid tulemusi.

    Muidugi, enne on vaja end uskuma panna ja leida õiged küsimused ja õiged vastused. Minu jaoks näiteks ei olnud ilu küsimuseks, aga tervis oli. Pidin raske ajaga kuidagi hakkama saama, ning valisin toidusedelit ning liigutasin end regulaarsemalt. Nelja kuuga miinus 10 kg, parem enesetunne ja suurem töövõime. Ja pärast seda ma leidsin, nagu ka paljud teised, et ma olen kudagi palju veetlevam.

    Aga üldiselt, eks ma näen ka teatud hetkedel täitsa töll välja :)

    VastaKustuta
  6. Mu arust on ilu üleüldse nimi, mille me paneme seisundile, ja kuigi ma olen mõne kohta arvanud, et ju see on kogu aeg ilus=ilus inimene, jääb see tegelikult ikkagi alati seisundi kokkuvõtteks, et kas inime on ilus või inetu. Olgu siis sisemiselt või väliselt. Nii nagu halb nahk (ei pruugi olla mööduv!) või "iluvead" ehk mingid nimetamist võimaldavad silmahakkavad tähelepanuärritajad teevad väliselt vähem ilusaks, kui kandja just ei oska neid kuidagi oma isikupära rõhutamise sildi all enda kasuks tööle rakendada, teevad hingehaavad-haigused siis sisemiselt inetumaks. Ajutiselt või pikemaaegselt. Ma ise ei usu täielikult igaveseks pekki läinud psüühikatesse ja loodan mitte pidavat ühegi taolise näitega elus traagiliselt kokku puutuma - las ma olla edasi iseorganiseeruva süsteemi fänn. Aga ilu, jah, kipub rahvasuus olema see, mis ükskõik kas sisemist või välist pinge- ja pingutusevabalt meeldimahakkamisvõimet tähistab, kusjuures veetlus kaldub rohkem õpitava kategooria suunas. Sest see on nagu pooleldi tegevusnimi, me saame osata veedelda, köita, kui me ei oska OLLA ilusad niisama :)
    Sisemise ja välise vahe võib olla vast see, et sisemine väga kõvasti kipub pidurit tõmbama, lõpuks või algatuseks ka välisele ilule, kui sisemine kuidagi ebakindel või rabe on. Väline ei pruugi enesele oluline tunduda, kui keegi seda kogu aeg ei kiida. Kuna isegi ilu, rääkimata siis tegusamatest, elusamatest tahkudest nagu veetlus jne, ei püsi hetkes eriti PAIGAL, siis osadel inimestel veab nende hetkede kaadrissejäämisega, teistel ei vea ning muidu meeldiv inimene "teeb grimasse" fotodel, mida keegi kohalolnuist ei mäleta. Ebafotogeenilisus kutsutakse. Ja me kõik oleme ilusad, me kõik oleme sageli ka koledad, aga igaühel mingist vanusest kipuvad kõik inimese omadused ja oskused kuidagi fikseerumise suunas. Sealt ka siis lahknemine vanamuttideks ja vanadaamideks. Kenadeks ja tüütuteks jne. Kui nooruse ILMVÄRSKUS ära kaob ja nii paljut enam ei vabanda, jäävadki käitumine, viisakus, lemmiknäoilmed ja oskus rõivastuda või pesta.
    Huh.

    VastaKustuta
  7. Ükskord ma käisin teatris.
    See oli laulvate näitlejate õhtu. Näitlejad olid keskea ületanud (või keskealised – sõltuvalt määratlusest). Esinesid vanad sõbrad. Nooruses olid nad kõik olnud väga head, armastatud ja autasustatud. Nüüdseks olid paljud neist sellised, kelle kohta kriitikas öeldakse: tuntud headuses. Kokku olid nad tulnud selleks, et anda võimalus ühele endi hulgast. Veel üks võimalus.
    Tema ei ole kunagi olnud distsiplineerimatu ja joodiklusele kalduv, nagu paljud näitlejad on. Lihtsalt on niimoodi läinud – lavastajad teda ei näe ja publik kah mitte.
    Selles etenduses oli kõigil oma soolo võimalus. Sellel ühel kohe mitu tükki.
    Etenduse (ja minu jaoks ka üle aastate ulatuv) tipphetk oli võimaluse saaja pikk monoloog eeslaval. Tema seisis seal, paisutas häält ja lehvitas kätega. Oh, kuidas ta möllas. Mina vaatasin vasakule klaveri taha läinud meest. See jälgis kaasaelamise ja põnevusega rääkijat. Ja kuidas ta jälgis! Ja kuidas ta tahtis, et teisel hästi läheks!
    Nad olid kunagi olnud tuntud parimate sõpradena. Rääkija oli alati olnud ilus poiss ja vaatajal oli „ikka paras lõust küll“.
    Mina vahtisin seda lõusta klaveri taga. Vaheajal rääkisin teistega – kõik minu tuttavad olid vaadanud sama, mida minagi. Ja hiljemgi oleme meenutanud. Et kuidas mõnele on ikka antud! Ja vaikselt, kaasatundvalt, mõelnud sellest, kellele ei ole antud.
    Ma ei tea, kas see lõust tegi seda meelega – usun, et näitlejad oskavad tahtlikult täita kogu lava.
    Aga ... kui ma oleks näitleja, siis ma tahaks seista klaveri taga just samamoodi, nagu see mees seisis. Ja kogu saal vaatas, kuidas ta elas kaasa oma sõbrale.
    Ei olnud ta ilus midagi.
    Tea, kas tal see sisemuski ilus oli – tegi sutsu sõbra heaks. Ja varastas selle show. Ainult sellega, et seisis klaveri taga.
    Aga ma ei oleks kunagi teatrisse läinud võimalust saavat sõpra vaatama. Ma olen teda enne ka näinud.
    Nüüd olen õnnelik, olles näinud võimalust andvat sõpra.
    Ja mõtisklen aegajalt teatri ülekohtususe üle. Eeslaval esineja enesetundest.
    Hetkest, kui kõik vahivad klaveri taga seisjat.
    Show varastajata oleks see olnud lihtsalt üks igav õhtu.

    VastaKustuta
  8. Ilu definitsioone on maailmas ilmselt samapalju, kui defineerijaid. Nii, et üsna mõttetu on üritada selle üle arutleda, kõik saavad subekti olemusest nagunii natuke erinevalt aru. Küll aga on on ilu üsna kindlasti üks üsna oluline komponent isiku atraktiivsuse määratlemisel. Ajas muutuvalt loomulikult, esmamulje kujundamisel on see olulisem, hilisema suhtumise muutuste arengus mitte enam nii väga, aga siiski.

    Ja vot siia ongi koer maetud. Esmamulje kujundamisel, selle loomisel, või kui soovite , võltsimisel, on inimese väline, füüsiline atraktiivsus, mille tähtis komponent on väline ilu, ilus nahk, hea rüht, sale piht, kaunid õlad ning jalgade kuju, sobiv kulmu ja ninajoon jne. asi, mida on väga väga raske kompenseerida millegi mitte koheselt silmapaistvaga. Ja noh, see annab kohe filtri kogu järgnevale suhtlemisele. Väliselt kaunist inimesest sa loodad ja tahad leida ka SISU, kes meist ikka tahab endale tunnistada, et võib oma esmahinnangutega ka ämbrisse astuda. Samas esmapilgul mitteatraktiivsem inimene peab endal piltlikult õeldes naha seljast töötama, et saavutada kasvõi osakegi sellest tähelepanust, mille sai lihtsalt pildileilmumisega tema atraktiivsem konkurent. Pahatihi rohkemat ei saagi saavutada, kui murdosa. Julm, aga tõsi. Lauses, et ilusad inimesed on rumalamad kui koledad, on oma tõde sees. Ilusatele lihtsalt antakse rumalus kergemini andeks. Või ebaviisakus, või matslikkus.

    Ega nad sellepärast tingimata sisemiselt koledad pole. Välise atraktiivuse tõttu on nad reeglina saanud ka väga palju tunustust ja komplimente, muuhulgas ka oma mõistuse, annete ja vaimse võimekuse kohta. Nii, et reeglina pole ilusatel inimestel ka ebakindluse probleemi. Samas aga, mitte nii atraktiivsed, kes hoolimata pingutamisest, peavad ületama märksa kõrgemaid latte, et tunnustust saada, võitlevad madala enesehinnanguga palju sagedamini.

    VastaKustuta
  9. tin - halval nahal ja halval nahal on vahe. Kui meigiga juba enamasti peita õnnestub, siis ei olegi ta üldse väga halb.

    Aga on siukest - PÄRIS paha nahka ka.

    Muidu: aitäh loo eest teatri ja näitlejate kohta!
    (õudselt tahaks nimesid ka, aga v-o ei ole viisakas või midagi.)

    Ja ega ma ei püüagi defineerida, mis on ilu. (Aga seda, et minu jaoks on ta mõistest "veetlus" üsna lahutamatu, tean ma küll.) LIhtsalt ma ei saa sellest fenomenist, eriti selle sisemiseks ja välimiseks jagamisest, aru ka väljaspool definitsioone, kuidagi loomulikult ja iseenesest.
    Ütleme, võtame neiu minu esimesest loost: mis ta on siis sisemiselt kole, et täiel teadvusel ning suhtlev olles mulle (kui üsna sõbralikule kõrvaltvaatajale) üldse ilus ei tundu v?

    Vist ikka ei ole vaja nii inetult mõelda ja öelda, onju?

    VastaKustuta
  10. Ma arvasin nimed olevat ennastmõistetavad: Lumiste ja Kaljujärv.
    Ei pea vist ütlema, kumb neist ilus ja kumb "lõust"...

    VastaKustuta
  11. Ma ju isegi ei tea, kes see Lumiste on!
    /piinlikkusest maa alla vajumas

    Muidugi ma ei tunne siis ka ära, kellest jutt.

    Aga Kaljujärv...
    väga võimsaks veetluseks tuleb vist nimetada, onju? Kui "ilu" ei ole õige sõna ja "lõust on, aga...

    VastaKustuta
  12. Jättes "ilu" mõiste ajutiselt kõrvale ja kasutades "veetlust", suudan ma vähemalt teoreetiliselt konstrueerida olukorra, kus keegi on väga veetlev, aga täielik kaabakas. noh, et täiesti ükskõikne selle inimese suhtes, kellega ta parajasti tegeleb, aga see-eest suudab väga hästi huvi teeselda. ja huviteesklemise motiiv on suhtluspartnerist täiesti kõrvaline. nt teeskleb seksuaalset huvi, aga tegelik huvi on hoopis kihlveo võitmise ja enda kui võrgutaja reputatsiooni vastu, nagu Choderlos de Laclos' "Ohtlikes suhetes".

    ja siis mõni teine hüpoteetiline isik, kes on kehva suhtlusoskusega ja seetõttu peaaegu ei suhtlegi, aga vajaduse korral, ületades oma suhtlemistahtmatust, siiski teeb kellegi heaks mingi olulise liigutuse, sest kaastunne lööb suhtlemishirmu üle.

    Päris elus on nende "kehvade suhtlejatega" keerulisem ja sarmikus nagu ilugi on rohkem vaataja silmades, mul endal on sageli oluliselt lihtsam läbi saada mõne "kehva suhtleja" kui mõne üldtunnustatult sarmika inimesega.

    VastaKustuta
  13. Paar täpsustavat märkust: vahepeal tuli mulle meelde ka mõni vähem hüpoteetiline olukord. Vbla on asi minus, aga "veetlus", nagu ma sellest aru saan, on nii teiste inimeste pilguga seotud asi, et seisab ohtlikult lähedal populaarsusele, st sõltub seltskonna hoiakust. Ja ma olen ise näinud seltskondi, kus keegi saab oma populaarsust oluliselt suurendada (st teda peetakse veetlevamaks ja sarmikamaks kui teisi) mõne lihtsa peksukoti (halva suhtlusoskusega, sageli koomiliselt piinlikku olukorda sattuva tegelase) arvel nalja tehes. Õigupoolest kardan ma, et on väga vähe seltskondi, kus seda mitte kunagi ei juhtuks, sest need koomilised abitud tegelaskujud on nii kerge saak - nad käituvad naljakalt isegi siis, kui keegi nende arvel nalja ei tee. ja siis on kerge tulema kiusatus oma enesekindlust sellise tegelase arvel üles pumbata (ja enesekindlusest tuleb suurem sarm ja veetlus). Ja on seltskondi, kus kogu meeldivushierarhia ongi sellele üles ehitatud.

    Teine asi: ma kipun maailma asjadest mõeldes läbi mängima ka ekstreemolukorrad, nt "elame jälle totalitaarriigis ja meid ähvardab vangilaager või ilma kohtuta hukkamine" - sellised asjad tiksuvad kuskil taustal ja seetõttu jääb "on tüütu ja haiseb" pahede hierarhias kergekaalulisemaks kui "helistab ja esitab mu peale salakaebuse" - isegi kui see salakaebaja on väga šarmantne. Ja sarm ja veetlus on küll hüved, aga "peidab mu oma kartulikeldrisse julgeoleku eest ära" kaalub selle siiski üle.

    VastaKustuta
  14. üldiselt on sul õigus mitmes asjas.

    "Tüütu ja haiseb" on üldse siuke kuri silt. Neid õnnetuid kuidagi karistatakse niigi karmilt eksitentsi eest, ilma et mina ka oma plogis viriseks, et näh, vastik on.
    Mule ei olnud tegelt see eesmärk.

    Aga et sotsiaalne sundolukord (küll mind tüütab see "suur probleem ühistranspordiga on vastikud kodutud" -jutt - kas probleem ei ole mitte siiski oluliselt mujal kui selles, et tundliku ninaga närvihaiged ei saa bussis sõita?) ei sunni kedagi tüütu olema, siis enamasti on need tüütud JA haisevad mingi autismi vm häire kandjad ja nii nagu kehv nahk viitab mingile sisenõrenäärmete jamale, nii viitab hirmus tüütuolemine ka mingile kesknärvisüsteemi vms hädale.
    Mis ei ole ju sisemine inetus vaid - noh, on haigus? Puue?

    Ma tean, mul on ka omajagu siukest ju!
    Tegu lihtsalt terviseprobleemiga.

    Kui ma võtan neid tüütusi kui haigeid, siis võin halastajaõde olla küll, aga sel juhul on mul vaja korralikku plaani, kuidas käituda, et see neile
    a) kuidagi abiks oleks
    b) ei muutuks mulle endale liiga koormavaks

    S.t. see on siis juba töine ülesanne mitte mingi sisemise ja välise ilu kammaijaa.

    ***

    Ma ka natuke arvan, et see notsu tugev tõrge igasugu nõrgemate üle naljategemise koha peal on isikliku trauma jälg.

    S.t. mind ei sega nt. Jah, ma vahel räägin ise ka taga ja naudin seda suuresti.
    !
    Ausõna, vennad ja õed, kui mind kohal ei ole, võib mind taga rääkida, mu arvel nalja teha ja irvitada küll. Mul ei ole midagi erilist selle vastu, pigem on mul hea meel, et mind mäletatakse.

    Ärge ainult kurjad olge, ilkuge ikka leebelt ja öelge vahele "ma tean, et ta mõtleb hästi ja püüab" ka.

    Aga näo ees püüame ju kõik ikka olla hellad ja sõbralikud ja konstruktiivsed. Kui miski segab, siis väljendatakse leebelt, teise inimese tunnetega arvestades.

    Ja tõtt-öelda ei meenu mulle ühtegi (!) tuttavat, veetlevat või mitteveetlevat, kes oleks üle 20 aasta vana ja käituks teisti.

    See teiste arvel punktide kogumine otse tema näo ees ja tema valu arvel on ikka mingi teismevärk ju.
    Normaalne inimene nii ei tee.

    See ei olemingi eriline suure sisemise ilu värk, see lihtsalt on elementaarne!

    VastaKustuta
  15. Ma olen ise sel moel libastunud, kuigi teoorias olen ma sellisele asjale väga vastu. umbes et ise ei saa arugi, kui juba on õelustükk tehtud. Sest sel hetkel see ei tundugi kuigi õel, lihtsalt enda põhitähelepanu on vaimukas olemise peal. Või siis käibki ohver mulle närvidele, ainult oi kui vale viis see on oma närvilisust lahendada. Rääkimata sellest, et kas keegi üldse saab mulle närvidele käia, kui mul ei ole endal all mingit isiklikku jama, milles see inimene üldse süüdi ei ole.

    Nii et ei ole päris teismevärk, kuigi tõsi ta on, et teismelised teevad seda tooremalt ja täiskasvanud ee... passiivagressiivsemalt.

    nt korra elus olen ma sellist sigadust teinud, et demonstratiivselt seksikalt käitunud mehe seltskonnas, kelle peale ma olin vihane - ja ühtlasi mõista andes, et temaga ma nüüd küll kunagi seksida ei kavatse.

    VastaKustuta
  16. a seesmise ja välise ilu konflikti koha pealt on mu arvates "kuldse südamega tüütustest" huvitavamad need vastupidised juhud, kus keegi on kohutavalt võluv, olgugi, et teiste vastu täiesti hoolimatu või lausa pahatahtlik. Ma pakuks, et spionaažis või poliitikas ja omal ajal õukonnaelus võib selline sümpaatne fassaad olla päris kasulik. Või vähem legaalsetel aladel läheb seda näiteks petturitel tarvis. Sellised inimesed on ju olemas.

    Ja see ei pruugi peita enda all traumat - ma oletan, et kui inimene saab alatu käitumise eest piisavalt positiivset tagasisidet, võib see kinnistuda ka ilma, et see peaks olema kättemaks maailmale.

    VastaKustuta
  17. ah, isiklik süütunne on ka päris karm teravustaja teatud käitumismustrite suhtes.

    ***

    ma ise justkui ei tunne selliseid alatuid veetlejaid.
    normaaljuhul püüab inimene lihtsalt elada oma elu nii meeldivalt-mõnusalt ära kui võimalik ja astub teistele peale mitte seepärast, et on eriliselt õel ja paha ja tahabki elada teiste arvel vaid seepärast, et kõigile ideaalset lahendust on raske leida. Ja parem siis juba kannatagu teised, mitte tema.

    Mis on üsna mõistetav ja isegi nagu... eluterve suhtumine mõneti. Oleneb, kui kaugele sellega minnakse ja kui lähedalt alustatakse.

    VastaKustuta
  18. Eks kõige stiilipuhtamad näited tulevadki mul fiktsioonimaailmast meelde. Choderlos de Laclos' universumit ma juba mainisin (ning võimalik, et see on väikeste liialdustega õukondliku ühiskonna suhtes representatiivne), aga eriti ilus näide on Stevensoni John Silver - kes võlub igaüht, kes temaga vaid suhtleb, aga on sama hästi valmis iga oma suhtluskaaslase selja tagant tapma. Stevenson ise on temasse, tundub, peaaegu sama armunud kui minakangelane Jim Hawkins. no ja pmst saaks ka John Silveri kohta öelda, et selles maailmas, kus ta elab, on see adekvaatne ellujäämisstrateegia. Ainult et selles maailmas leidub ka tegelasi, kes valivad strateegiaid, mille fookus ei ole ellujäämine.

    VastaKustuta
  19. aga spionaaž on päriselt olemas, mitte ainult raamatutes, ja selles vallas on muljejätmiskunst elutähtis ja tegelikku isikut nagu ei tohikski näha jääda.

    *

    Mu taju teravustavad selle koha pealt arvatavasti nii traumad kui süütunne, aga pealekauba veel mingi unistuste eetika - mulle tunduks jube hea, kui ma suudaks saavutada sellise seltskondliku pimeduse, et ma ei teeks enam vahet aktseptaablitel ja ebaaktseptaablitel inimestel, neil, kellele on sünnis alt üles, ja neil, kellele ülalt alla vaadata. Olemata samas pime "päris" omaduste suhtes, nt kas ta võib mulle käru keerata, kui empaatiline ta on jne.

    VastaKustuta
  20. ah, ja mitte ainult spionaaž: ega ka tuhandeid-miljoneid tapvaid diktatuure rajama/juhtima naljalt ilma sarmita ei pääse.

    Word verification on seekord "persesse", see kommentaarium tahab omalt poolt midagi väljendada, vaatan ma.

    VastaKustuta
  21. Ma tean naist, keda mina olen alati inetuks pidanud, aga kelle kohta mu isa küsis: "Kas ta on ikka veel silmapaistvalt erakordselt ilus?"

    Sama siin.KUI MU SUGULANE ENDAST VANEMA NAISEGA ABIELLUS,IMETLES MU ISA:MILLINE ROOMA NINA,MILLINE RÜHT,MILLINE ARISTOKRAATLIKKUS!
    See naine oli kole!Kas sellepärast,et mu ema oli väike paks mütakas?Kes teab,aga see naine oli kole ikkagi...Me oleme ju nii erinevad siin maa peal...Eriti aga arvamused.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.