Vahel olen mõelnud, et mis see on, mis sunnib mind inimesi otsima ja nendega sidet pidama.
Mille pagana pärast ma selle päris inimeste (mitte ainult läbi-arvuti-inimeste) otsimise ja leidmise programmi eelmise aasta lõpus ette võtsin üldse.
Just praegu sain aru.
Kuskil sügavamal tasandil enda sees ma lihtsalt ei usu, et olen olemas.
Nüüd on ka selgeks tehtud, et ükskõik kui paljudele inimestele ükskõik kui sageli silmast silma vaatamine ei aita.
Ikka ma ei usu, et olen reaalne, päris inimene.
aga... ega ma ometi kõik need aastad mingi oma imaginaarse sõbraga rääkinud ei ole!?
VastaKustutaNäed, sa ka juba kahtled! Sama funktsiooni mis mina ajaks ära ka imaginaarne sõber või tühi tekstifail, mida siis tasapisi täita :P
VastaKustutaJa mida mina siis räägin?
Puhas jama. Sa lihtsalt ei saa olla minu enda poolt välja mõeldud, sinus avaldub vahel miski, mis on niivõrd teine, teistmoodi, et ei saa olla kuidagi minu enda fantaasia vili.
VastaKustutaJa mul on ometi päris võimas kujutlusvõime.
Õige point eelmisel. Mina ka ei oskaks Sind välja mõelda. Päris kindlasti oled päris, niisiis.
VastaKustutaEmily White'i "Üksildasest" saab igasuguseid vastuseid iseenda kohta...
VastaKustuta