Tekstianalüüs

Poeglaps magas otsast otsani maha juba teise jõulukontserdi, kus Tütarlaps esines.

Informatsioon, mida see lause minu plaani kohaselt sisaldab:

* Näete, ma hoolin oma lastest! Olen olnud kohal mitte ühel vaid juba kahel Tütarlapse jõulukontserdil. Ja mõlemal lõpuni!
(Empaatilisematel või halemeelsematel lugejatel võib isegi pähe tulla, et oh ta vaeseke, kahe lapse ja ühe vanemaga pere! Kus see tähendab alles ringikaapimist jõuluperioodil - vähemalt neli jõulupidu ikka lisaks kodustele ja kui ükskõik milliselt neist puuduma juhtud, jätab see lapsukeste hinge haava, millest veel aastategi pärast nukralt juttu tehakse. [Kontrollitud.]
* samuti võib tähelepaneliku lugeja poolt osutuda märgatuks see, et õige jah, tal ei ole ju teist last kuskile jätta, kui üks jälle esinema satub. Kudli-kadli-midli-madli, vaene emme muudkui vudib...)

* Lisaks olen ma nii tubli lapsevanem, et mu laps esineb kuskil. (Et ta käib koolis, kus esinemine on enesestmõistetav ning kohustuslik, ei ole ju kõigile teada.)

* Informeeritumatele võiksid olla aimatavad ka teatud kõhklused teemal "kas muusika siiski peaks olema minu peamine fookus Poeglapse huvitegevust kujundades? Äkki tasuks rohkem aikidole või muidu vähevägivaldsele vägivallale pühenduda?"

* Samuti võib leida raskestitabatavalt huumorilise üldistuse võtmes "minuga juhtub kogu aeg niimoodi, et õnnelike säravate lapsesilmade ja täiuslike peremomentide asemel on peremomendid, kus üks magab, üks haigutab keset lava ja üks elu eest püüab jõulumeeleolus olla, aga eriti ei õnnestu. Tema dekolteepiirkonnas tundub miski priske vistrik pead tõstvat ja vasakul pool vahetus läheduses joodetakse mingile umbes pooleteiseaastasele häälekale põngerjale lutipudelist morssi.
Sellest hoolimata on tal silm pool kontserti härdalt märg, sest - no on lihtsalt selline pisarasoodne aeg elus parasjagu! Ja lapsukesed on nunnud vaadata. Just siis eriti, kui näed 7-aastast poissi jalgadega nihverdamas ja nööpi keerutamas samal ajal, kui tema suu hajameelselt ning pisut valesti "Ave Mariat" laulab. Ladina keeles. Millest poiss kohe kindlasti sõnagi aru ei saa."

* Kerge hämmeldus selle üle, miks selliseid kontserte aina korraldakse. Muidugi on lastel uhke tunne esineda, kuigi samas on neil ka surmigav. Need, kes parasjagu laval pole, kannatavad vaikselt paigal istumise kohustuse tõttu põrgupiinu. Ürituste publikuks on 90% ulatuses lapsevanemad või muidu sugulased, kel ei jää moraalsete kohustuste tõttu lihtsalt muud üle kui kohale tulla ja kuulata. Kuigi enamasti on nad väsinud, haiged ja tahaks koju magama. Ja paljudel on pealegi kaasas väikelapsed, kes kannatavad veel hullemini kui vanemad ise.
Miks vanemad küll selle terrori vastu mässu ei tõsta?
Miks mina mässu ei tõsta? Sest mul on niigi tunne, et olen vilets vanem.

* Ning muidugi: näete, kui elegantselt ning lühidalt ma vajadusel ennast väljendada suudan?