Mingi hirmus katk

Kirjutasin siia mingi vigiseva luuletuse, aga siis kustutasin jälle ära, sest esiteks hakkas piinlik ja teiseks tuvastasin palaviku.
Ning kui matusemeeleolu on põhjendatud tervisliku kräšiga, ei pea sellest leinalisi luuletusi avaldama, onju. Sest palavik läheb ühel hetkel üle isegi arstide streigi ajal ja kui ma peangi tegema mingi neliteist kirjalikku tööd, sest puudun homsest seminarist, siis ma parem teen neid 14 tööd kunagi, kui mulle ei tundu, et kogu maailm vihkab mind. (Ja tunne on vastastikkune.)
Sest noh, alternatiiv on teha ära üks töö praegu, mil ma üldse tahaks oma paberid välja võtta või vähemalt akadeemilisele minna, sest isegi 14-tunnise ööune järel on tunne, et olen kohutavalt väsinud ja tegelt oleks äge olla surnud, sest siis vähemalt ei peaks enam kunagi üles tõusma.
Nagunii ma pean lapsele lasteaeda järgi minema mõne tunni pärast. Elu on nii nõme.

Aa, ja ma postitan siia nüüd selle ebamäärase hala, sest need inimesed, kes leinalise luuletuse tõttu arvavad, et ma olen midagi uut kirjutanud, ja lugema tulevad, on muidu sunnitud pettuma. Ning isegi siis, kui ma umbes suren sita enesetunde tõttu (kahtlustan mingit eriti jälki haigust kuskil organismi sügavustes, sest tuvastatavalt pole mul ei nohu, köha, kurguvalu ega üldse mingit tavalist ülemiste hingamisteede viiruse komplekti kuuluvat häda) ei taha ma ometi jumala pärast kellelegi pettumust valmistada!
Sest maitea, mis siis juhtuks, ilmselt ma peaks minema ja avaliku seppuku sooritama.

 Laul ka, sest ma olen seda umbes 8 korda täna kuulanud ja video on nii ilus: