Valu teeb alatuks

Ma saan neist inimestest aru, kelle üle kaebasin. Vaidluseteemalises postituses 25. septembril.

Mu endaga toimub sama asi, ainult et aeglaselt.
Inimene saab haiget, tõmbub ümber haava ümmarguseks palliks kokku ja muutub väikeseks. Ime siis, et ka väiklaseks.
Juba paar nädalat või kauemgi olen ennast ümber ühe haava keeranud. Aga kuna haav on minu sees ja püüe seda kaitsta ei võta valu ära, siis tahaks pidevalt kedagi salvata.
Eriti hea on salvata siis, kui ikka tundub, et teine on selle täiega ära teeninud. Mul on kõrvalaknas lahti artikkel, mis räägib sellest, kuidas mehed, rajakad, ei saa aru, mis tähendab olla naine. Eriti enam-vähem atraktiivne naine. Hea artikkel on, tabav.
Õudselt tahaks kuhugi linkida.
Tunda, et mina olen see õige inimene.
Karistada valesse sukku sündmise eest.

Ainus, mis tagasi hoiab on see, et nii väga tahaks!
Aga miks tahaks? Mis sellest paremaks läheb? Kellel on edaspidi parem olla? Kas mehed hakkavad paremini käituma, kui neile öelda, et nende sõbralikkus ei ole alati tahetud?
Millegipärast ma arvan, et ei hakka. Pigem hullemini, sest sõbralikkusest on alati hullemaid variante.

Sees kriibib, sees kraabib ja närib. Tee teistele haiget, see näitab, et sa veel saad! Näitab, et sul on jõudu! Kui ei suuda panna kõiki neid haaravaid isikuid naeratama, tee haiget: valu on vähemalt sama hea mõjur!

Suhteliselt raske on vastu panna, kui aus olla.