Kõikvõin

Kuna mul on elus kohutavalt palju värke, millega on tarvis tegeleda, aga piiratud kogus tahtejõudu, millega panna end tegelema, ehitasin endale sellise hästi lihtsa süsteemi nagu "iga päev midagi".

Mis tähendab, et iga päev tuleks teha midagi nõudepesust vähem igapäevast kodu korrashoiu jaoks, midagi treenivat oma keha jaoks, midagi tõhusat ja eesmärgipärast arvuti taga (iga päev kirjutada JA kursusetööd teha JA jutuvõistlusele saadetud jutte lugeda kõike kolme ma lihtsalt ei jõua), midagi seltskonna poolest meeldivat ja midagi laste heaks (viimane võib tähendada nii kassiküüneaukude nõelumist lemmiksärgis kui jäätiselõunat pargis).

Ja kui mõni päev kõike ei jõua, siis on olemas ka mingisugune nädalaplaan: kui see on täidetud, on ikkagi kõik väga hästi.

Säärane graafik aitab õudsalt hästi süütunde vastu "nii palju tähtsaid asju on tegemata ja mina siin teen ainult seda ühte asja korraga, oo kui kole!" Samuti ei ole erilist vastumeelsust mingit raskemat asja käsile võtta, kui nõue on teha seda ainult veidike. Kui asi hakkab lippama (ja üllatavalt sageli ikkagi hakkab), saab ju rohkem teha, aga kätte võttes võib alati mõelda, et ma siin niisama natukene nokitsen.
Ja nii ma muudkui teen asju.

Kogu selle kasuliku tegutsemisega, millega mu pikad päevad täidetud on, kogu selle toorelt päikselise ilmaga, kõige halastamatult sinise taeva ja maheda suvetuulega tükkis, kipub mul kaasa tulema selline tõhususe ja helgemeelsuse aste, mida ise omaenda tarkusest "kergelt maaniliseks" hindan.
Mis üldiselt on ju meeldiv tunne ja ma suudan nii palju sel moel.
Ainult et mingil hetkel järgneb sellele "üleval"-perioodile alati depressiivne langus.

Sõber soovitas lausa, et võiks selle eeldatava masenduse mingisse sobivasse aega planeerida ja ruttu läbi põdeda, et ta juhtumisi väga ebasobivale perioodile ei sattuks näiteks.