Oh-ah.
Pean seda avalikku võrgupäevikut juba üle viie aasta ja ikka öeldakse mulle vahel selliseid asju:
imelik
olen praegu edukam kui iial varem
aga õnn tundub sama kaugel olevat kui enne
Mis on imeilusti öeldud, aga... Kas ma siis polegi suutnud maailma ära parandada?!
Kas kõik ei teagi veel, et välistest asjaoludest õnne otsida on sama mõttekas, kui püüda allikapilti lakkudes janu kustutada?! Korraks petab aju ära, aga edasi on sama halb ja veel halvem, sest janu muudkui kasvab, vett aga ei tule.
Igatsus olla õnnelik otsib aina uusi viise, kuidas ihaldatud tunnet leida, kuid...
Uus mööbel ei tee sind õnnelikumaks.
Puhkusereis ei tee sind õnnelikumaks.
Kaalukaotus ei tee sind õnnelikumaks.
Kallim ei tee sind õnnelikumaks.
Kolimine ei tee sind õnnelikumaks.
Need asjad lihtsalt ei käi nii.
Välised asjad võivad parandada mingeid aspekte su elust, aga kuni sa ei ole õppinud omaenda elus õnnelik olema, hakkavad sind peale nende lahenemist häirima lihtsalt teised aspektid ja kokkuvõtteks on suus ikka sama mädamaik. See pole see pole see pole see...
Õnn on võime nautida hetke.
Mitte et ka õnnelik inimene poleks vahel kurb. Mitte et vahel poleks ka kurbus õnnelik. Mitte et mina õnnest ja inimestest kõike teaksin - aga ometi on korraga kurb ja ilus vaadata inimesi, kes siiralt otsivad oma õnne edu, maja või teise inimese seest.
Kurb, sest nad aina leiavad ja kaotavad otsitavat, segaduses sellest, kuhu ja miks see õnn alati põgeneb.
Ilus, sest nad ikkagi otsivad. Neis on igatsust, püüdu ja lendu ja äärmiselt haaravaid teooriaid selle kohta, miks siis ikkagi elu ei ole selline, nagu ta peaks olema.
Oh, ja kes olen mina, et teisi elama õpetada?
Võib-olla mõne inimese õnn ongi otsimises?
***
Selle mõtiskluse kõrvalt ei saa kuidagi unustada, et see tunne, mis minul väliste ja sisemiste asjaolude kokkulangemisel praegu sees pulbitseb, on imeline.
Nii armunud, et või on külmkapis pehme. Õhk naeratab päeval ja öösel, taevas silitab juukseid, nahal pakitseb puudutusiha ja inimesed tahavad olla minu vastu head. Küllap seepärast, et mu sisemine kuumav rõõm kumab väljaspoole ka.
Küllap seepärast, et suur õnn kasvatab endale ümber väikesi poegõnnesid nagu maasikataimi.
Kindlasti oled maailma ära parandanud :) vähemalt ühe maailma, sinu enda maailma ju :)
VastaKustutaMinu teooria on nimelt, et kui mina oma väikeses maailmas olen õnnelik ja kui minu väike maailm on ilus, siis ongi kogu maailm juba parem paik.
Blogi-lugejad on sinu maailmaparandusele kaasa elajad, kes aga oma maailma siiski ise peavad parandama.. Mõnikord mõni lugeja võtab sinu juurest kaasa kõrrejagu mustikaid, udulõhna või öökulli tiivasaputust; saab inspireeritud või motiveeritud, midagi liigutab lugeja südames teel tema enda maailma parandamisel.
Hea, et on päike :)
Mulle pakub naise blogi lugemine midagi mida ma ilmselt vajan ja millele on raske konkreetset nimetust anda. Müstiline kuidas ma tulen ikka ja jälle siia tagasi...Leidmaks midagi mis on enamjaolt meeldiv, kosutav, selgusttoov, jõuduandev,analüüsimapanev, hämmastav, naljaks jne.
VastaKustutaSamas teades, et kõige taga on lihtsalt üks eesti naine.
See meenutas laulusõnu esimesest oratooriumist (või esimesest ooperist, nagu selle autor väitis), "Etendus hingest ja kehast", kus Mõistus laulis:
VastaKustutaAhi, chi potrà satiare
queste mie voglie avare?
La ricchezza - no, no , che mi satiar non può.
L'onor - ma che mi dà se più bramar mi fa?
Piacer - ma che mi giova se mi da sete nova?
Kes suudaks rahuldada mu ahneid soove?
Rikkus - ei, see mind rahuldada ei suuda.
Au - aga mida see mulle annab, kui see paneb mind vaid veel rohkem tahtma?
Nauding - aga mis kasu mul sellest on, kui see äratab minus uue janu?
Ka moraal oli umbes sama, ainult 17. sajandile kohaselt sõnastatud nii, et "tahan olla koos Jumalaga õnnelik".
Aitäh paide eest!
VastaKustutapaid on head. Mul jälle on kõvasti tänu teile rohkem motivatsiooni siia kirjutada. Ikka parem, kui keegi loeb ja naudib ka =)
Poegõnn...
VastaKustutaNaine, ma ei tea, mille pärast teised inimesed sinu blogi loevad; aga mind teeb õnnelikuks see, et on olemas inimesi, kes käivad sõnaga ringi nii osavalt nagu sina. Pai!
Puhkusereis teeb täiega õnnelikuks. Proovi. Mul tuleb siiamaani kõrvuni naeratus ja kerge õudusejudin peale, kui ma mõtlen oma eelmise, üle-eelmise ja üle-üle eelmise suve puhkuste peale.
VastaKustutaEks ma annan oma parima =)
VastaKustutaAga mulle ei meeldi eriti reisida, ses osas ma olen halb hindaja, et kas reis pikas perspektiivis midagi päästab või mitte.
Mul pole reisimiseks raha. Nii et ei mingit õnne.
VastaKustutakogenud rahatu reisijana võin öelda, et reisimiseks ei ole raha vaja. vähemalt mitte rohkem kui kodus sama aja veetmiseks. kui just erilisi mugavusi ei taha, nagu hotellis ööbida vms.
VastaKustutaÕige ja hea! Üritan ka seda õnne asja meeles pidada, kuigi vahel hakkab aju ikka ketrama, et oooo kui õnnelik sa siis oled kui: kool on lõpetatud/kaalust allavõetud/uus poiss leitud/jne. Mul on see kevad kõige rõvedam madalseis elus, kõik tundub lihtsalt tühi ja eesmärgitu. Aga sind on ikka hea lugeda, aitäh!
VastaKustutaLiina