Moekuninganna

Silmitsen end vahetult enne väljaminekut peeglist.
"Ma näen veider välja."
Tuleb mu ema ja silmitseb samuti.
"Tõsi," vastab ta. "Näed tõesti.

***

Ma olen edev.
Ei hakka seda mitte eitamagi.
Edevuse tõttu on mul kalduvuseks panna selga ilusaid asju, mis minu seljas ka head välja näevad, mingis teatavas kooskõlas ilma, aastaaja ja sündmusega, milleks ma end riidesse panen. Tõsi, alati mul kõigile sobivuskriteeriumitele vastavaid esemeid käepärast ei ole ja osad asjad saavad seega kapist võetud "midagi paremat praegu pole" süsteemi järgi.
Samuti ei pööra ma alati väga palju tähelepanu sellele, et asi, mis mulle selga läheb, sobiks kokku teise asjaga, mis mul ka seljas on. Kui vastuolu osutub karjuvaks, vahetan välja, aga kui küsimuse all on pisiasjad nagu "õhuke suvine seelik ruuduliste villasukkpükste ja villase kostüümjaki vahel" siis see küll pole argument minna teist seelikut otsima.
Kuni pikkus ja värv sobib ning mingeid valesid kehaosi ei paljastu, seni läheb loosi.
Ja siis muidugi tuleb tõdeda, et üleriie ja jalatsid on miskid, mida mul on üldse üks-kaks ühe ilma varianti ja neid väga ei anna ülejäänud rõivastega vastavaks varieerida. Aga ma ei hakka ometi seepärast kogu aeg kandma ainult mingeid kingade ja mantliga sobivaid asju - ning niisiis õnnestuski mul seista peegli ees oma musta 19. sajandi lõpu noorohvitserimantli, pruunide praktiliste poolkõrgete kingade, lillade sukkade ja vaid poolt säärt katvate kergelt räbaldunud teksadega, käes roheline kott ja mustad kindad.

***

Silmitsen end niisiis enne väljaminekut peeglist. Värvitud silmad, turris juuksed, need naljakad pooletoobised teksad ja...
"Ma näen veider välja."
Tuleb mu ema ja silmitseb samuti.
"Tõsi," vastab ta. "Näed tõesti."
Mõtlik vaikus.
"Kas ma peaks need uued tviidist püksid panema hoopis?"
"Ei, need on kortsus. Tead... sa oled sellises vanuses ja näed nii hea välja, et sind vaadates võib tegelikult arvata, et nii peabki, nii kantaksegi."
Vaatan end uuesti peeglist.
Tõden, et emal võib õigus olla, ükskõik kui väga see jutt ka tavalise emaliku meelitusena kõlaks.

Läksin nagu olin.
Enesetunne maksimumilus.
Kes krt see üldse tahakski normaalne olla, kui saab olla mina?