2002

Lapsed. See on hea algus. Esimene:

Mu Tütarlaps pidi olema detsembrilaps. Tähtaeg oli 20. detsember ja ma ei teinud eksameidki detsembris enam, sest kõik nad olid detsembri teises pooles ja ma olin siiski väga noor, 21 ja puha, korra juba ülikooli pooleli jätnud, tagasi läinud ja niiiiii uhke, et mul ka keegi on.
Tulin Tallinnasse ära ja muudkui ootasin last, keda septembris läbi minu veel nähagi polnud, kes aga ei sündinud ja see oli probleem. Sest mul oli tellitud ämmaemand ja ma ei tahtnud talle pettumust valmistada ometi!

Et laps ei sündinud enne jõule, okei. Et ta ei sündinud jõulude ajal, oli lausa väga okei, sest kahed kingitused korraga saab tähendama, et tegelikult on neid ikkagi poole vähem, ja et lastele on olulised asjad, sain juba siis aru, sest tegelt olin üsna arukas.
Aga ta ei sündinud ega sündinud ja kui aastanumber asus vahetuma ja mu valmisolek sünnitada realiseerus ainult lõpuraseda naise kuju voolimisega savist, oli probleem  juba suur. Vähemalt minu meelest.

Ma proovisin šampust ja 0 mõju.
Proovisin treppidest käia (elasime koos Tütarlapse isaga Tondil viiekorruselises majas, kasuka, mis mul eest kinni ei läinud, lehvides sai mindud üles-alla, üles-alla) ja kuramus, ei sünnitanud. Et mingid arstid ka on ja mingi esilekutsumine võimalik, isegi ei mõelnud, sest esiteks olin suht sügavat öko-usku, teiseks jätsin kogu ametliku meditsiini ju Tartusse maha ning tühja mul oli sellele järgiminek meeles, ja kolmandaks käisid vahel mingid libavalud, mida ma tõlgendasin kui looduslikult hakkama saamise lubadust.

Kui 5. jaanuari pärisvarahommikul (ütleme et kell 2 näiteks) algasid need, mida ma pidasin tuhudeks, sai saadetud sõnum emale, sõnum ämmaemandale (kes näiteks ka mu õe ilma aitas) ja nõmmliivatee keema pandud, olin jumala rõõmus, et viiiiimaks sünnib!
Kui 30 tundi hiljem vannis väsimusest nutsin ja Tütarlapse isale ütlesin, et enam ei jõua, ei olnud ma enam nii rõõmus. Arvestasin 20 tunniga, aga aeg aina kulus ja sünnitamine muudkui kestis, nõmmliivatee muutus heast mõruks (kõik kannutäied pärast esimest) ja laps ei sündinud ega sündinud. Tütarlapse isa oli ka ehmunud, sest takkajärgi mõeldes oli ta samuti verinoor - minust natuke veel noorem - see oli ka tema esimene laps, seni teadaolevalt ka ainus, ja ma oli alasti ja nutsin, sest arvasin, et nüüd võib.
Võiski. Ei ole vaja alati tugev olla.
Kahtlen selles kogu aeg.

Nii olin üleni rahul, kui ämmaemand veel 10 tunni pärast pakkus, et ma võiks minna sünnitusmajja ka, sest ükskõik mis muutus tundus hea. Autos nuttes, kriisates ja üldiselt end halvasti tundes mõtlesin taaskord ümber, aga kuna edasi sõita oli lühem maa kui tagasi, ei hakanud sel teemal eriti arvamust avaldama. Kui minna, siis minna - ja seal vahest võetakse see laps minust ka välja.
 Sünnitamise majas pandi mulle kasuka asemel selga öösärk (mille ma umbes kohe seljast rebisin), tehti esmalt veed lahti, topiti mõlemasse kätte kanüül (üks kiirendajaga, sest üle 40 tunni on tegelikult ka palju, üks lihtsalt veega), ja siis ma umbes juba sünnitasingi.

Mina (valudes, pressiv, sisinal): "Te ei tea, mis tunne see on!"
Ämmaemand, haigla ämmaemand ja mu ema muhelevad, sest esiteks nad teavad ja teiseks on see väide nagu anekdoodist. Tütarlapse isa, kes kannab mind istudes süles kaenlaaluseid pidi, lihtsalt on.
Mina (osutades sellele isale): No vähemalt tema ei tea!
Ämmaemand, haigla ämmaemand ja minu ema noogutavad rahulolevalt.
Ämmaemand: Jah, tema TÕESTI ei tea.

Väljutamine kestis ligi kaks tundi, sest ma lihtsalt ei jaksanud, aga lõpuks sain oma naissoost lapse sülle. See, et ta sündis kell 16.27 ja kaalus 4 kilo 26 grammi on nagu on, ebatähtis, aga meeldejääv detail.
Et ta oli ilus laps, on mu meelest arusaadav, aga tasub kordamist. Ei olnud mingeid erilisi "Vastsündinu on erakordne" detaile, ta nägi välja nagu kuuajane, nuttis nagu kuuajane, sõi samamoodi, täitis ära need riided, mis pärit sealt tasulisest sünnitushaiglast, ja me olime mõlemad ta üle õnnelikud.
Või vähemalt mina olin. Ei hakka lapseisa toonase õnne teemadel oletama.

Seda, et meil oli sada külalist, kõik minu poolt, ei mõtle välja. Mu ema ja boonusisa ja õde. Mu parim sõber mehega. Ja umbes kõik tõid torti, mida sõime ja sõin ja sõime.
"Talvenaudingu"-nimeline kommikarp - nad vahepeal pakkisid seda teise nimega karpi ka - jäi üle ja siis andsime kommi igaühele, kes üle läve astus, olgu selleks hooldaja, arst või ämmaemand. Enamasti oli hooldaja, sest nemad käivad patsiendi juures sagedamini.
See on mu jaoks nüüd püha komm, eriti kuna see on tolle teise, kellest väga juttu pole, vanaema lemmik samuti.

Tütarlaps aga alustas kasvamisega ja seda pole ta senini lõpetanud. Hetkel on 174 cm näiteks, koos kõigega, mis naistel olla võiks. Kohe on sünnipäev.
Mis ta täpsemalt nüüd on ja kuidas sinna jõudis, sellest aga teine kord.