2012, vähemalt natuke

Õige, kass ka.

DISCLAIMER: pole päris loomasõprade tekst.

Alustuseks tuleb tunnistada, et on küll ilus kaslane. Parasjagu karvane, pikkade vuntside ja kulmudega, must ja graatsiline Tahtsin suurt ilusat kõutsi ja selle ka sain. Kui nii võtta, siis järjekordne isik, kes on täpselt see, keda tahtsin.
Mul on selline tendents: saada lõpuks, mida tahan, kui ma seda enam ei taha.
Kõuts, tõsi, tuli kuidagi vara kätte.

Kui vanaema kassi hellitab, on ta "paia-pai" ja saabki pai, kuitahes põlglikult ta sellesse ka ei suhtuks ja korrust või tuba ei vahetaks. Kui kass kakab vanni või varastab midagi laualt, saab ta vanaemalt sõimata, kuigi see on tal umbes samavõrra ükskõik kui paitus. "Sa ei ole üldse pai, vaid paha-paha!" ei kõla ka halvasti tegelt, aga kahtlustan vanaema ka hullemates keelendites, kui ma pealt ei kuule. Kass teeb neist muidugi samavähe välja, sest ei oska inimkeelt ja vanaema ei rakenda vägivalda, sest ta pole selleks vormis.

Ma mõtlesin, et kassil ongi suva. Kõigest. Et vahel kiidetakse, vahel sõimatakse, vahel kolitakse, vahel tuuakse kuuski tuppa, mingit loogikat ta ei leia ja lihtsalt vaatab, mis saab. Aga huvitaval kombel peale mu haiglast naasmist talub kass mind vaevu-vaevu. Mu voodis magab, jaa. Mu pandud vett joob ja krõbuskeid või konservi sööb, käib keldris, kui ma ukse avan. Aga mind pai näol talub ta minimaalselt, ainult siis, kui on maru unine, muidu läheb minema.
Ja siis ei ole täiesti ükskõik, kui on üks inimene, keda ta vähem kannatab ju! Võib-olla pole talle miski ükskõik?!

Kui ainus mõte, mis sul on, ongi olla inimese sõber, on mesimagus "paia-pai" võib-olla eelistatav jahedale mitteväljategemisele? Võib-olla mu veendumus, et kassi ei tasu steriliseerida, kui ta nt isane on, et tal säiliks vähemalt võimalus elada õiget kassielu, ei ole üdini kehtiv, võib-olla ta olekski hoopis inimese sõber, kui lastaks? Ei käiks väljas võimalusel, ei kuseks ega situks vanni, olekski inimese sõber? Vanaema, kellega koos me elame (hetkel? ma ei tea ju paranemise kohta midagi!), laseks küll kassi õue, kui see tal karmilt ära poleks keelatud. Seda häält, millega ta kõutsile räägib, et MINA küll laseks sind õue ka, ma ju tean, et sa tuleksid tagasi, vaataksid siin ümberkaudu oma käigurajad üle, magaksid mõne keskel ja tuleksid, seda häält ma tean küll. Kui kass nädal aega jooksus oli mu haiglaajal, siis ei teadnud vanaema midagi, vean kihla. Kass aga elas nädala kassielu, siis leidis tagasitee ja kumb elu talle siis rohkem meeldis? Miks ta tagasi tuli?

Võb-olla on "paia-pai" siiski stiimul. Jah, selle võib saada phmt niisama istumise eest, aga vähemalt ei saa siis sõimata ja pai vanaemalt ongi ehk magusam, kui pai minu (ajuti) värisevalt käelt. Mida mõtleb kass, magades aknalaual, vaibal, minu voodis? Kunagi oli ta pooleldi hulkuva kassi üks viiest pojast, siis maadles halli vennaga mu Tütarlapse hõimkonna valdustes, siis elas meiega koos Mittedepressiivses Väikelinnas ja nüüd koliti koos mu lastega ära sinna, kus minu ema elab.
Äkki ta tahakski olla üleni kodustatud ja metsiku kaslase jooned temas käivad ainult pinda?

Aga äkki elab ta lihtsalt mõttetut elu?