2006 edasi

Näiteks magama ei saa.

Tahaksin siinkohal öelda mõned sõnad kodussünnituse toetuseks. (Ei, ma ise ei plaani, esiteks pole rase ja teiseks igalt poolt murdunule ei soovitaks ma ka, aga teatud iva siiski on.)
Et. Kui sa oled emane, tunned iseennast ja oma keha, sünnitamist - oled viimase lapse saanud seitsme aasta sees ja tervena kätte ilma keisrilõiketa - siis võid arvestada, et ilmselt sa omaenda konkreetsest juhust tead rohkem, kui ametliku meditsiini esindaja. Sest ametliku meditsiini esindaja näeb juhtumeid seinast seina ja piisavalt, et teha mingeid keskmiste kohta pädevaid järeldusi - aga sina ju pole keskmine. Ilma igasuguste irooniakübemeteta. Keskmist kasvu, keskmise hariduse, keskmise sissetulekuga igatepidi keskmist annab otsida. Samuti keskmist sünnitajat. Mõnedel läheb kauem, mõnedel vähem. Mõned saavad teise, kolmanda, neljanda ja viienda lapse üha kiiremini - ja siis venitavad kuuendaga terve igaviku, sest vale nägu vaatas aknast sisse. Mõned nii, mõned naa. Keskmised numbrid on ainult need, mis nad on. Keskmised numbrid, mille vahele mahub palju sünnitajaid - aga mitte kõik. Ja sina oled sina. Kui sa oled enesevaatleja, siis ilmselt näed palju rohkem kui professionaal.

Mina ei saanud haiglas isegi magama =/ See-eest läksin peale arsti kurjustamist liiga kuuma duši alla ja panin ukse lukku. Siis lödistasin selle liiga kuuma dušiga kõik märjaks ja lasin lõpuks ka hooldaja-koristaja (jep, nii ammu sünnitasin, et need olid veel samad asjad) sisse, misjärel mind küüditi sõbralikult, ent kindlalt vanni ära.
Vann muidugi tehti liiga külm, kiirendaja kiirendas, poolselili sünnitamast ma keeldusin ("Aga te ei ole ju selili, vaid poolitukil!") ja hakkasin otsima poosi, kus saaks last võimalikult mugavalt välja pressida. Kujutate ette, osad poosid keelati mulle ära, sest ämmaemand ei olnud kursis, et nii ka saab! Lõpuks sünnitasin järist hoides kükkis klausliga, et võtan lapse ise vastu ja neid ei süüdista, sest selles asendis ei ole ämmaemand võimeline mind aitama. Võin rebeneda (mis praegu tundub suht tühine oht, aga siis tundus tõsine).
Võtsingi lapse ise vastu. Päriselt. Sündis teine pea ees, nagu neil tavaks, ja seega oli esimene asi, mis ma oma Poeglapsest nägin, tema kõhetu taguots ja munad, sest püüdsin ta kinni nagu ta pudenes.

"Oi, munad! Mul on väike poeg!" kiljatasin ma, pöörasin lapse ümber ja vaatasin talle otsa. Ämmaemand leidis, et see oli nüüd küll üks ilus sünnitus. Ma küll ei tea, milline tema meelest siis inetu on, aga omal moel oli see abiks tõdemus, võtsin sellest kinni ja lohutasin end iga kord, kui meel hakkas kurvaks minema. Ikka läks küll nende päevade jooksul, mis veel haiglas olin, kuigi nägin tihemini hooldaja-koristajat, kes oli mu lemmik Poeglast saades.
Magasime selle Poeglapsega (kes raamatute järgi pidanuks olema täiesti mitteunine ja vahtima mulle otsa kui kõige põnevamale inimesele maailmas), kuni saime seal poolselili-laual, aga lõputult ju ka ei maga. Tuli sünnitustoast oma palatisse minna. Kõht oli pidevalt tühi, söögikorrad ebapiisavad, palatinaabril piima nappis ja tema laps nuttis, ning ma sain nõuandeid personalilt, kuidas paremini oma järeltulija eest hoolitseda. Ma ju teadsin kõike! Mis nad üldse..? Kes nad üldse..?
Aga küllap on hullemaidki variante lapsetumiseks.

Koju tulles värvisin teist korda üle nüüd juba sinise põranda ja panin poja Türi lasteaiajärjekorda, millest neil kummalgi polnud küll mingit kasu, aga vähemalt tegin. Siis pigistasin ümber voodipäitsi punase kummi, sinna vahele erepunase riide baldahhiiniks ja jäin imetades külaliste ootele.
Poeglaps osutus lihtsaimaks lapseks maamunal, magas palju ja sügavalt, sõi innuga ja palju, ning kui ta parasjagu kumbagi ei teinud, naeris. Takkajärgi mõtlen, mis olnuks, kui ta poleks nii lihtne hallata olnud, aga ei mõtle väga sügavalt. Praegu käib koolis, on ilus ja pikajuukseline. Las olla!
Mul on hea meel, et nad Tütarlapsega olemas on, sellised nägusad (kuigi väline ilu muutub muidu mulle järjest tähtsusetumaks) ja nutikad. Kuidagi on tunne, et see on minu teene ka ju.